Alexander Stubb: olen Soome müügimees!

Alexander Stubb Foto: Toomas Huik

Saagem tuttavaks Postimehe uue kolumnistiga! Tulevast nädalast on lubanud meie arvamusveergudel kord kuus üles astuda Alexander Stubb, Soome väliskaubandus- ja Euroopa asjade minister. Helsingis käis ministriga vestlemas Marti Aavik.
 

Kirjutate kolumne Finn­airi pardaajakirjale Blue Wings. Kaua olete seda teinud?

Seitse aastat. Kui olin europarlamendis, siis oli mul mitu püsikolumni. Välisministriks saades loobusin ülejäänutest ja jätkasin vaid Blue Wingsi kirjutamist. Eelmisel suvel võtsin repertuaari kolumnide kirjutamise Rootsi majanduslehele Dagens Industri.  

Kuidas erinevad kolumnid, mida kirjutate Rootsi Dagens Industrile neist, mida kirjutate Blue Wingsis?

Blue Wingsi võin kirjutada ükskõik millest. Viimati kirjutasin jäähokist. Dagens Industrile kirjutan rohkem Euroopast ning Soomest ja Rootsist. Siis ma mõtlesin, et oleks tore kirjutada ka lõuna poole. Kaks maad on südamele lähedal, Eesti ja Rootsi, ning seepärast sündiski mõte kirjutada kolumne ka Postimehele.

Olete teretulnud!

Tänan!

Millal alustasite lehtedesse kirjutamist?

Minu isa on spordiajakirjanik. Muudele töödele lisaks on ta kirjutanud 30 aastat Hufvudstadsbladetis (Soome suurim rootsikeelne ajaleht – M. A.) kolumni.

Mulle on alati meeldinud kirjutada. Akadeemiline kirjutamine on raskem ja võtab palju aega. Kolumni kirjutamine on tore. Minu esimene püsikolumn oli Forum för ekonomi och teknik’is, vist alates 1996. aastast. Siis kui oli Euroopa põhiseaduslikku leppe tegemine, kirjutasin Helsingin Sanomate pühapäevaväljaandesse paarkümmend pooleleheküljelist kolumni.

Mulle on olnud väga tähtis, et kirjutan kolumnid ise. Muidugi võtab see aega, aga kolme püsikolumniga saan loodetavasti hakkama.

Kas olete kiire kirjutaja?

Olen päris kiire kirjutaja. Kolumni mõte läheb tavaliselt liikvele lugedes. Püüan lugeda palju erinevaid raamatuid. Just äsja lugesin raamatut tavadest. Praegu loen Jim O’Neili raamatut järgmistest BRIC-maadest (The Growth Map: Economic Opportunity in the BRICs and Beyond; 2011 – M. A.). Raamatutest saan impulsi ja hakkan selle üle mõtlema, aga otseselt kolumni kirjutamisele kulub umbes tund.

See on päris kiire tempo.

See on rutiini küsimus. Esimesi kolumne kirjutasin terve päeva. Nüüd tegutsen kolmes järgus. Esmalt mõtlen teema üle. Siis kirjutan kiiresti. Järgmisel hommikul loen teksti üle, lihvin natuke ja saadan ära. Mõned kolumnid õnnestuvad, mõned ei tule nii hästi välja. Blue Wingsis olen kirjutanud triatlonidest, maratonidest, jäähoki maailmameistrivõistlustest, ­Euroopa Liidust, majanduskriisist, USAst, õnnelikkusest – kõikvõimalikest asjadest, mida maa ja taeva vahelt leida võib.

Olete praegu sellisel ministritoolil, mida vähemalt sõna-sõnalt Eestis pole.

Olen kõigest 2/3 Urmas Paetist. Tema on ju üheskoos välisminister, Euroopa asjade minister ja väliskaubanduse minister. Minu portfellis on kaks viimast tegevusala.

Mida teie töö endast kujutab? Millistel ELi ministrite koosolekutel näiteks osalete?

Kahele mainitule lisaks kuulub mu ülesannete hulka ka Põhjamaade koostöö. Teen iga kuu ühe ekspordi edendamisele suunatud reisi. Hiljuti käisime koos Urmas Paetiga Indoneesias ja loodetavasti teeme selliseid reise veel. Neile reisidele võtan kaasa 30 kuni 60 Soome ettevõtet. Turundame neid ning püüame neile lepinguid saada.

Kolmas osa tööst on paar korda kuus Brüsselis käimine. Mina pean Soome poolelt läbirääkimisi ELi eelarveraamistiku üle aastateks 2014–2020 ehk olen tuhande miljardi euro jagamise juures.

Lisaks teeme Euroopas nii-öelda täpsuslaske. Näiteks homme sõidan Bukaresti kõnelema ­Schengenist. Koordineerime Euroopa teemat ja püüame peaministrile võimalikult hästi ette valmistada seisukohti Euroopa asjades.

Kuidas see ministriportfell erineb teie eelmisest ametist välisministrina?

Välisministri töös on palju vestlemist, üldist diplomaatiat. Mu praegune töö on märkimisväärselt konkreetsem. Näiteks just sain SMSi Peter Vesterbackalt, «Angry Birdsi» kotkalt (Soome ettevõte Rovio Mobile toodab üht maailma levinuimat mängusarja nutitelefonidele – M. A.). Püüame aidata Soome ettevõtteid, et nad saaksid võimalikult häid tehinguid.

Mitmed Eesti ettevõtjad kurdavad, et Soome turule on väga raske pääseda. Eriti on juttu sellest, et lõpptarbijatele mõeldud tooted, näiteks Eesti toidu­ained, ei pääse kaubanduskettide lettidele Soomes. Samasugust juttu on kuulda ka Soome ettevõtjatelt, et nad ei jõua tegelikult Euroopa turgudele.

Mõistan täielikult nii Eesti kui Soome ettevõtjate vaatenurka. Meil Soomes on jaekaubandus liialt kontsentreerunud. Valitsevad kaks ketti, Kesko ja S-marketid. Mina näeksin meeleldi märkimisväärselt hajutatumat jaekaubandust. Näiteks 70ndatel ja 80ndatel ei vastanud meie kaupluste valik rahvusvahelistele standarditele. Nüüd on asi selgelt parem. On hea, et meile on tulnud näiteks Lidl. Tõsi, Soome turg on üpris väike ja ma ei tea, kui palju raha ning aega kaubandusketid on valmis siia panustama.

Mis siis takistab muutusi? Kas on lootust paranemisele?

Probleem on selles, et Soome ühiskonnas on palju «hyvä veli»- mentaliteeti. Bürokraatlike läbirääkimiste käigus otsustatakse, kas mõni toode pääseb kaupluse riiulile või mitte. Kahjuks on seda ka mujal Euroopas. Saksamaa turg on samuti üsna suletud selles mõttes, et ilma Geprüfte Sicherheit’i märgita (kontrollitud ohutus – Saksamaa reeglitele vastavuse kinnitus toodetel, mis kattub osaliselt CE –Conformité Européenne märgistusega – M. A.) tooted kauplustesse ei pääse.

Minu meelest oleks hea, kui meil oleks avatum turg, et erinevad Eesti tootjad pääseksid Soome turule. See on meie, mitte eestlaste süü.

Kogu Euroopale vaadates osatakse kenasti arvutada, mitu protsenti majanduskasvu võiks lisanduda, kui õnnestuks praegused teadaolevad kaubandustõkked kõrvaldada. Kas Euroopas on praegu selget poliitilist tahet ELi siseturu tõkete kõrvaldamiseks?

Kahjuks on praegu kolklikul, n-ö omameeste mentaliteedil rohkem võimu. Eriti just ELi siseturu asjus. 1990ndatel läks Euroopa kommunikatsioonis USAst kümme aastat ette. Meie arendasime välja ühtse GSM-standardi, aga ameeriklased kasutasid samal ajal piipareid. Nüüd on digitaalse siseturu osas olukord vastupidine. ­Euroopa jääb USAst maha nutiseadmete sisu osas, sest meil on 27 erinevate reeglitega siseturgu. Selleks et mingi nutitelefoni rakenduse välja mõelnud Soome ettevõte saaks oma toodet kogu ­Euroopas müüa, peab ta tegelema 27 erineva seadusandlusega. Kui need takistused maha tõmmata, kasvaks meie turg umbes neli protsenti.

Kas asjad liiguvad?

Euroopa Komisjoni ülesanne on vastavad reeglid luua. Soovime aktiivsust Michel Barnier’lt, prantslasest siseturuvolinikult.

Värske uudis Soome sisepoliitikast on, et eelmine peaminister Mari Kiviniemi taandub Keskusta erakonna esimehe kohalt ning kandidaatideks on vanemad härrad Paavo Väyrynen ja Mauri Pekkarinen. Kuidas see muudab Soome sisepoliitikat?

Mina proovin keskenduda oma ministriportfellile ning sekkun vähe parteipoliitikasse ja eriti veel teiste erakondade siseasjadesse. Keskusta saab valida esimeheks, keda nad tahavad.

Selles mõttes on küll olnud huvitav nädal, et kaks samas vanusegrupis inimest, üks sündinud 1967 ja teine 1968, taanduvad erakonna esimehe kohalt. Rootsi Rahvapartei esimees Stefan Wallin teatas, et ta lahkub suvel. Nüüd siis Mari Kiviniemi. Iga erakond valib ise, millise sugupõlve vahetuse nad teevad – kas vanemate suunas või nooremate suunas. Meie oma erakonnas (Kokoomus – M. A.) oleme vägagi rahul selle sugupõlvega, mida praegu juhib Jyrki Katainen, kes on 40-aastane.

Kas teile on lubatud Soomele kuuluvat Euroopa Komisjoni liikme kohta?

Ei ole ja kogu sellest asjast pole üldse räägitudki. Ma ise elan ja ka me erakonnas elame üks päev ja üks kuu korraga. Euroopa Komisjoni liikme koht vabaneb 2014. aasta novembris – selle hetkeni on väga pikk tee. Minu meelest tasub alati keskenduda sisukatele asjadele ja sellele, mida on parasjagu vaja teha. Enne 2014. aasta lõppu võib veel igasuguseid asju ette tulla. Ülehomme, 4. aprillil (intervjuu toimus esmaspäeval, 2. aprillil – M. A.) täitub mul ministriametis täpselt neli aastat.

Minu meelest on see pikk aeg, aga ma olen püüdnud seda elada üks päev korraga ja jätkan samamoodi.

Soomes on olnud tava, et peaminister nimetab ja suurim erakond valib järgmise Euroopa Komisjoni liikme. Kes see inimene olema saab, otsustataksegi siis, kui selleks on õige aeg.

Kas Soomel on väliskaubanduse strateegia ning mis laadi positsioonil on selles Eesti?

Loomulikult on. Raporteid on iseenesest palju, aga Matti Alahuhta (Kone tegevjuht – M. A.) tegi meile suurepärase raporti Soome majanduslikest välissuhetest. Lähtekoht on see, et kuna meie kogutoodangust 40 protsenti annab eksport ning praegu on meil puudujääk, peame tugevdama ja täpsemalt sihtima oma väliskaubandust.

Aprilli ja mai jooksul tulevad selle põhjal algatused, millega me tugevdame oma ekspordi edendamise organisatsiooni. Eesmärgid on suured. Eestiga oleme üks majanduspiirkond.

On tähtis, et Eesti ja Soome ettevõtjad teevad koostööd. Seepärast oli meil koos Urmas Paeti ja Eesti ettevõtjatega väga õnnestunud ekspordi edendamise reis Indoneesiasse. Olen kindel, et ka järgmisel aastal teeme ühiseid reise. Ma ei ole kuulnud teistest riikidest, mis sellisel viisil ühiseid reise teeksid, aga meil on ühised huvid ja seepärast tasub nii teha. Eesti on Soome impordi lähte­riikide hulgas 11. ja ekspordi sihtriikide hulgas 13. kohal.

Mitmed inimesed suhtuvad sellistesse reisidesse irooniliselt ning vahel öeldakse, et tegu on pigem poliitikute ja ärijuhtide toredate ühiste huvireisidega. Kas neil ekspordiedendamise reisidel on mingisuguseid mõõdetavaid tulemusi?

Otse loomulikult on. On ajast ja arust mõelda, et riiklikel lihastel pole tänapäevases maailmas tähendust. Võib-olla 1970ndatel olid ekspordiedendamise visiidid rohkem turismireisid, aga tänapäeval on need karmid ärireisid. Kui reisime väljaspool Euroopa Liitu ja USAd, siis ­aitab kaasa, kui kaasas on riiklikku musklit, millega uksi avada.

Traditsioonilised sektorid on loomulikult seotud infrastruktuuriga, puu ja paberi ning metallitööstusega. Oleme saanud sadade miljonite eurode eest lepinguid. Näiteks Mongoolias kaevandustööstuselt või Shanghais sadama klastrilt. Kõik reisid on olnud kasulikud. Poole aastaga oleme käinud 12 linnas, kaasas on olnud enam kui 200 Soome ettevõtet.

Mis sihte seate turgudel väljaspool ­Euroopat?

Soomes on 14 000 eksportivat ettevõtet. Neist sada suuremat annavad 75 protsenti kogu ekspordist. 13 900 on väikesed või keskmised ettevõtted. Nende rahvusvahelistumine ja kasv on kõige tähtsam eesmärk. Mida enam nad kasvavad ja rahvusvahelistuvad, seda enam tekib Soome ja mujalegi töökohti, seda enam saame Soome maksutulu.

Loomulikult aitame ka Soome tööstuse lipulaevu. Just äsja olime Brasiilias koos peaministri ja kesksete Soome ettevõtetega nagu näiteks Kemira, Konecranes, Neste Oil ja Outotec. Kohtusime kogu Petrobrasi (naftavarude poolest kõigi maailma naftafirmade seas 4. kohal) juhtkonnaga ning tegime erinevaid kokkuleppeid. Üldiselt on tegu üpris suletud turuga.

Aprilli keskel läheme koos peaministriga ekspordi edendamise reisile Türki, kaasas 60 ettevõtet. Vabariigi president Sauli Niinistö alustab peagi ekspordi edendamise reisidega.

Nii et tegutseme üpris laialt. Tore on, et praeguses majandusolukorras seda sallitakse. Keegi ei tõsta kurjalt näppu püsti, et kuidas sa võid olla nende suurte või väiksemate ettevõtete teenistuses.

Mina olen müügimees. Minu eesmärk on, et Soome ettevõtted saaksid kogu maailmas hästi hakkama ning tooksid võimalikult palju maksuraha ja töökohti Soome. Tõsi, tänapäeval on ettevõtete väärtusahelad üle maailma laiali. Näiteks Kone või Konecranes tegutsevad üle maailma, aga ikkagi on nad Soome ettevõtted.

Kui palju on teil riigi poolelt ametis inimesi, kes tegelevad ekspordi edendamisega?

Mõistagi ma loodan, et iga suursaadik – meil on üle ilma 98 esindust – küsib endalt iga päeva lõpus: mida mina tegin täna Soome äri hüvanguks? Siis on veel eri organisatsioone. Finpro ry on tähtis ekspordi edendaja. Meil on kaubanduspoliitika osakond. Finnvera OY rahastab eksporti, annab või tagab Soome ettevõtetele üleilmseks kaubanduseks ja ka ettevõtete omandamiseks laenu. Tekes panustab uuringutesse ja tehnoloogiasse. Ei saa täpselt öelda, kui palju inimesi on ametis Soome ekspordi edendamisega, aga üks asi on kindel: mina olen 24 tundi ööpäevas selle eest väljas.

Olen väga uhke, et suudan seda teha. Ehkki olen maailmavaatelt turuliberaal, olen sunnitud tunnistama, et ettevõtetele on ümber ilma reisides ministri abi üpris kasulik. Võin sihtkohti loetleda: Ulaanbaatar, Shanghai, Moskva, Ufa, Tšeljabinsk, Rio de Janeiro, São Paulo, Brasilia, Wa­shington, New York, San Francisco, Palo Alto, ja nimekirja võiks veel pikalt jätkata. Alati on kaasas erinevad ettevõtjate delegatsioonid. Üritame agressiivselt rääkida, et siin on selline ettevõte ja tal on müüa seda, seda ja seda – tasub panustada.  

Kas riigi tasemel on määratletud mingeid kasvuvaldkondi?

On roheline majandus. Soomes on uus start-up-kultuur, et täiesti normaalne on luua uus väike tehnoloogiaettevõte, millel siis kas läheb hästi või mitte. Ma usun, et oleme kapitalismis uue ajastu alguses – tehakse nii-öelda head kapitalismi ehk päästetakse vanureid, osutatakse terviseteenuseid, tegutsetakse keskkonna heaks. Ka nn uutes kasvavates majandustes vajatakse põhiteenuseid ja ettevõtlikkust on tarvis paljudes suundades.

Kas on põhjust määratleda kasvusektoreid? Küllap on. Seepärast luuakse Soomes peaministri juurde ekspordi edendamise juhtrühm, kuhu kaasatakse inimesi nii ettevõtlusest kui valitsuse poolelt. Seal siis määratletakse aastaks üks, kaks või kolm põhisuunda, millele panustatakse.

Ise teen nii, et valin geograafilise sihtkoha ning võtan sinna kaasa sobivat tüüpi ettevõtete klastri. Jaapanisse läksime energiatööstusega, sest me oleme ostmas kaht tuumajaama. Shanghaisse läksime koos meretööstusega, sest seal on maailma suurim sadam ja dokid. USAsse läksime koos 27 väikese Soome start-up-ettevõttega. Seltskond vahetub.

Kui kaua võtab aega, et Kreekast saab normaalne kaubanduspartner teistele Euroopa riikidele?

Iseenesest mõista on raske täpselt öelda. Palju on vaieldud, kas esikohal peaks olema majanduskasv või distsipliin. Praeguseks oleme jõudnud seisukohale, et esmalt tuleb panustada distsipliini, mis viib kasvuni. Loodan, et Kreeka tõuseb jalgadele, aga mitu aastat või aastakümmet see nõuab, ei oska öelda. Kreeka on siiski kõigest kaks protsenti euroala majandusest.

Soovitaks Kreekale ravimiks rohkem Soome majandusdistsipliini kui Saksamaa oma. Need on pisut erinevad. Kreeka on väike maa nagu Soomegi.

Mis siis on soomelik õpetusiva?

Saksamaa on siiski palju rohkem siseturule toetuv majandus. Samas Soome sõltub ekspordist. Me ei tõusnud 90ndate alguse lama’st lõdva rahakasutamisega, vaid range distsipliiniga. Kreeka võikski sellest õppust võtta.

Kriisist ülesaamise meetoditega seoses räägitakse sellest, kas nii liigume Euroopa ühendriikide poole. Mida sellest arvate?

Integratsioon süveneb jätkuvalt. Fiskaalunioon või kuidas seda iganes soovitakse kutsuda on samm õiges suunas. Teisalt on ka väikseid samme tagasi. Näiteks ELi institutsioonid pole praegu kuigi heas seisus. Aga põhiline liikumine on hea ja õiges suunas. Mingist lagunemisest küll juttu pole, vaid integratsioon süveneb. Nüüd on erakordselt tähtis, et Soome ja Eesti taolised väikesed riigid püsiksid Euroopa tuumikus ja otsustamise juures. Oma riigirahandus tuleb korras hoida ning olla euro­tsoonis – sedakaudu saame rohkem manööverdamisruumi ELis.

Kuidas tagada integratsiooni juures otsustusprotsesside demokraatlikkust?

Kui tahta rohkem integratsiooni, siis see nõuab ka rohkem ­Euroopa demokraatiat. See tähendab ­Euroopa Komisjonile ja Euroopa Parlamendile suurema rolli andmist. Need asjad lähevad samm-sammult edasi.

Cai-Göran Alexander Stubb

•    Sündinud 1. aprillil 1968 Helsingis

•    Kuulub Rahvuslikku Koonderakonda (s. k Kokoomus).

•    Aastatel 2004–2008 oli Stubb Euroopa Parlamendi liige, 4. aprillil 2008 sai Alexander Stubb Matti Vanhaneni valitsuse välisministriks pärast seda, kui Ilkka Kanerva skandaalide tõttu ametist lahkus. Alates 22. juunist 2010 oli ta Mari Kiviniemi valitsuse välisminister. Alates 22. juunist 2011 on Jyrki Kataineni valitsuse väliskaubandus- ja Euroopa asjade minister.

•    Oli OSCE juhataja alates oma ametisseastumisest kuni 2008. aasta lõpuni. Sellesse ajavahemikku jäi Vene-Gruusia sõda ning OSCE vahendas läbirääkimisi sõjaliste vaatlejate saatmiseks sõjategevuse piirkonda.

•    Stubb on soomerootslane. Lisaks soome ja rootsi keelele oskab ta inglise, prantsuse ja saksa keelt. Ta on abielus ning tal on kaks last.

•    Ta on kirjutanud mitmeid raamatuid Euroopa Liidu teemadel. 1999. aastal kaitses doktoriväitekirja London School of Economicsis, teemaks Euroopa Liit.

•    Stubb nimetab ennast ise spordihulluks ning on aktiivselt harrastanud jäähokit, jalgpalli, käsipalli ja golfi.

Vaata lähemalt: www.alexstubb.com