JUHTKIRI ⟩ Rohehulluse vastu

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Kliimaseadus kubiseb kentsakatest ettepanekutest.
• Ministeerium ei saa muutuda bürokraatiaks iseeneses.
• Rohepöördega ei tohi kaotada tervet mõistust.

Rohepööre ei tohi muutuda rohehulluseks, mil pole mingit seost tegelikkuse ja rahva soovidega.

Postimees kirjutab, kuidas kliimaministeeriumis ette valmistatav kliimaseadus kubiseb mingitest kentsakatest ettepanekutest, olgu selleks näiteks kava piirata kasutatud autode sissevedu, taristumaks või keeld üürida välja vähe renoveeritud kortereid. Kuigi kliimaseadus pole veel tugevalt esil, näitab Postimehe analüüs, et sel on vähe pistmist reaalse turumajanduse ja sealt edasi kapitalismiga.

Poliitiliselt pole see riskantne mitte üksnes Reformierakonnale, mis teatavasti loodi just 1994. aastal liberaalse turumajanduse edendamiseks ja igasuguste regulatsioonide vältimiseks. Nüüd paistab ring olevat täis saanud, kui arvestada, et kliimaministeeriumi juhib reformierakondlane Kristen Michal. Eestis muidugi on erakondi, kelle arvates peavadki maailma juhtima igasugused regulatsioonid ja turumajanduslikud vabadused on vaid illusioon.

Kuid rohepöörde forsseerimine reaalsusest kaugenevate ettepanekutega on riskantne ka Eesti suhtele Euroopa Liiduga. Teatavasti seostavad inimesed rohepööret just Euroopa Liiduga ja kui seal algatatud rohepoliitikale siin veel hagu alla panna, ei soovi inimesed enam Euroopa Liitu kuuluda. Ometi möödub sel kevadel 20 aastat Eesti saamisest Euroopa Liitu ja me oleme selle ajaga saanud Euroopa Liidu liikmesusest tohutult kasu. Tegelikkusest irduvad ettepanekud viivad ka irdumiseni Euroopa Liidust.

Kliimaministeerium ei tohi muutuda bürokraatiaks iseeneses, kus ametnikud teevad ettepanekuid ja koostavad seaduseelnõusid vaid selle tõttu, et õigustada oma olemasolu.

Kliimaministeerium ei tohi muutuda bürokraatiaks iseeneses, kus ametnikud teevad ettepanekuid ja koostavad seaduseelnõusid vaid selle tõttu, et õigustada oma olemasolu. On selge, et kaasaegsel riigil peab olema toimiv bürokraatiaaparaat, kuid see peab teenima inimeste, mitte iseenda huve. Ministeeriumide ülalpidamise maksab kinni maksumaksja.

Ekspeaminister Juhan Parts ütles hiljutises usutluses Maalehele (ML, 17.03), et «puhta vee ja õhu kaitse muutus väga kiiresti globaalseks maailmapäästmiseks». Siin ongi konks: rohepööre ei tohi muutuda mingisuguseks messianistlikuks ideoloogiaks, mida me nägime 20. sajandil kommunismi või natsismi kujul. Nõukaajal kasvanud inimesed mäletavad veel hästi aegu, mil propaganda pasundas järjekordse parteikongressi otsustest, millel reaalse eluga mingit pistmist ei olnud.

Samal ajal, nagu osutab Postimehes TLÜ psühholoogiaõppejõud Avo-Rein Tereping, ei tegele Eesti riik piisava tõsidusega demograafiliste küsimustega. Ometi on tegemist samamoodi pikaajalise probleemiga nagu kliimamuutused.

Rohepöördega ei tohi kaotada tervet mõistust. Usutavasti kirjutavad kõik eestimaalased alla sellele, et puhast loodust tuleb hoida. On ka selge, et aja jooksul muutuvad energiaallikad. Kuid muutused ei tohi muunduda jaburateks seadusteks ja maksudeks, millest keegi aru ei saa.