AIMAR ALTOSAAR ⟩ Roosast udust ja udupeenest vingerdamisest (3)

Aimar Altosaar
, ajakirjanik
Copy
Aimar Altosaar.
Aimar Altosaar. Foto: Mihkel Maripuu

Igal rahval on oma ajalugu, mis moodustab lahutamatu osa rahvuslikust enseteadvusest. Eestlased teavad oma vabaduse hinda, seda, kes on meie liitlased ja sõbrad, nagu sedagi, kustpoolt on läbi ajaloo kõige rohkem ohtu karta. Teame kindlalt sedagi, et oleme koos soomlastega Läänemere-äärsed rinderiigid vastu Venemaad ning kultuuriliselt ja keeleliselt lähedased.

Täpselt samamoodi ei pruugi näha oma lugu ja identiteeti naaberrahvad, isegi soomlased mitte, kellele saame olla tänulikud väga paljude asjade eest, kuid kes võivad meile teinekord ka valusalt nähvata. Tuntud on mõnede soome ajaloolaste käsitlused Eesti ajaloost, kus pannakse süü meie iseseisvuse kaotamise eest meie riigijuhtidele ning vanema vennana manitsetakse, et me liiga tormakalt selles Venemaad ei süüdistaks. Tõsi küll, peale täiemahulise sõja algust Ukrainas on roosa udu Venemaa ümbert ka põhjanaabrite silmis hajumas ning oleme nüüd hõimurahvaga koos NATOs.

Ikkagi on aga imelik lugeda selliseid mõtteid, mida hiljuti jagas Iltalehtile (19.03.24) antud intervjuus Soome ekspresident Tarja Halonen oma raamatu «Pärandi jagamine» («Perinnönjako») ilmumise puhul. Tema meelest oli kohatu kunagise kaitseministri Jyri Häkämiesi 2007. aastal Ameerikas öeldu, et kolm peamist ohtu Soomele on Venemaa, Venemaa, Venemaa. See aga Haloneni arvates kuidagi ei sobi, sest «meie ei ole mingisugused baltid, kes kerjavad kogu aeg abi». Soome ekspresident rõhutab ka, et kuna Soome kuulub vaimselt Põhjamaade hulka, siis temale on olnud häiriv Vene-ohu pidev esiletõstmine Eesti, Läti ja Leedu poolt.

Kommentaarid (3)
Copy
Tagasi üles