Mart Kuldkepp ⟩ Külm sõda ja NATO-Vene vastasseis tänapäeval

Eesti kasutas ära oma võimaluse NATOsse astumiseks. Foto: Toms Kalnins

Venemaa ja läänemaailma suhetes praegu tekkinud olukorda võib mitmeti võrrelda külma sõja alusjärguga, mil sõjavõidule järgnenud – ja õieti juba sellega samaaegne – Nõukogude agressioon seadis lääneriigid samuti tahes-tahtmata silmitsi vajadusega oma äsjasele liitlasele rusikas käsi nina alla tõsta, kirjutab ajaloolane Mart Kuldkepp.

NATO loomine 1949. aastal tõepoolest täitis oma ülesande, töörahva riigi läänesuunalistele laienemispüüdlustele seati sellega piir, mis jäi aastakümneteks püsima, ning mõlema poole kiire tuumarelvastumine tagas, et Euroopat kaheks jagav raudne eesriie osutuski külmale sõjale kohaselt jäiseks ja läbimatuks barjääriks.

Selline asjade seis oli tegelikult mõlemale leerile vastuvõetav, sest lääneriikidel ei jätkunud ei jaksu ega tahtmist Nõukogude Liidu nimelist probleemi lahendama asuda, samas kui aja jooksul järjest enam manduva kommunistliku terrorirežiimi jaoks oli väga oluline globaalsest vastasseisust tõusev rahvusvaheline prestiiž ning võimalus eelnevate aastakümnete vältel kokku röövitud või sõjasaagiks saadud ressursse segamatult ekspluateerida. Vaid Kesk- ja Ida-Euroopa rahvastel pole põhjust külma sõja aega hea sõnaga meenutada, sest just nende vabadus toodi ohvriks bipolaarse maailmakorralduse säilimise nimel.