Viktor Jerofejev ⟩ Navalnõi ja Putin – Venemaa kaks poolust

Viktor Jerofejev Foto: Margus Ansu

Mingis mõttes mängis Putin Navalnõi üle. Kuid Navalnõi ei andnud kuni oma elu lõpuni alla, kirjutab kolumnist Viktor Jerofejev.

Ossip Mandelštami 1933. aasta jaanuaris Stalinist kirjutatud luuletuses on rida: «Ülim rõõm on, kui ohver suri» (tõlkinud Märt Väljataga). Mandelštam hävitati selle luuletuse eest Gulagis. Aga selle enesetapupoeemi teemaks on opositsiooniga arveteklaarimisest peaaegu erootilist naudingut saava Stalini meelas sadism. Kas Putini repressioonides ja eriti kättemaksus Aleksei Navalnõile võib leida sedasama «ülimat rõõmu»? See arveteklaarimine meenutab aegluubis filmi, kus igat sammu vaenlase lõpliku hävitamise poole vaimustunult ja üksipulgi uuritakse.

Putini suhtumine Navalnõisse põhines piiritul vihkamisel. Kui lähtuda elanikonna küsitlustest, siis ei olnud nende poliitiline kaal kaugeltki võrdne. Navalnõi poolehoidjaid oli seitse kuni kümme protsenti Venemaa elanikkonnast ja alles 2013. aasta Moskva linnapeavalimistel suutis Navalnõi saavutada 27 protsendi valijate toetuse – mis on muidugi ainulaadne tulemus ühe radikaalse poliitiku jaoks Putini isevalitsuse ajajärgul. Kust siis tuli Putini viha Navalnõi vastu, keda ta mingisuguse paganliku hirmu tõttu avalikes kõnedes kunagi nime pidi ei maininud? Nii paradoksaalne kui see ka ei ole, Putini lapsepõlvest.