Mihkel Servinski ja Ene-Margit Tiit ⟩ Eestlaste arvu muutuse kõige olulisemal mõjutajal polegi nime

Kui rahvuse määratlus registris puudub, vaatab statistikaamet muid allikaid. Näiteks rahvaloenduse andmeid. Foto: Konstantin Sednev / Postimees

• Rahvaarvu muutusel on kaks levinud komponenti.
• Loomulik iive ja rändeiive (rändesaldo).
• Eestimaal elavate eestlaste arvu muutusel on aga veel üks komponent.

Eestis elavate eestlaste arv on alates 2017. aastast pidevalt kasvanud. 1. jaanuaril 2017 elas Eestis statistikaameti andmetel 904 639 eestlast. 1. jaanuaril 2023 oli eestlasi 925 892, kirjutavad Pere Sihtkapitali analüütik Mihkel Servinski ja Tartu Ülikooli emeriitprofessor Ene-Margit Tiit.

Rahvaarvu muutuse kõige levinumad komponendid on loomulik iive ja rändeiive (rändesaldo). Eestimaal elavate eestlaste arvu muutusel on veel üks komponent, mida riiklik statistika otseselt ei maini ja millele ilusat ametlikku nime pole veel välja mõeldud.

Statistikaametis kasutatava rahvuse definitsioon selgitab asja. Rahvus on isiku kuuluvus rahvuste etnilisse gruppi tema enesemääratluse alusel. Lapse sünnil märgitakse tema rahvus vanemate poolt. Enesemääratluse hoidjaks on rahvastikuregister ja täiskasvanud inimestel on õigus enesemääratlust muuta. Kaks korda aastas. Suure tõenäosusega toimub märkimisväärne osa rahvuse muutmisi täisealiseks saanud inimeste poolt, kelle ema ja isa on erinevast rahvusest, sest perekonna koosseis ja elukeskkond võivad lapse sünnihetkega võrreldes muutuda.

Samuti muutub enesemääratlus registris juhul, kui rahvus on määratletud mõnes dokumendis, mille kaudu informatsioon registrisse jõuab. Kui rahvuse määratlus registris puudub, vaatab statistikaamet muid allikaid. Näiteks rahvaloenduse andmeid.

Eesti elanike rahvusliku koosseisu määramise aluseks riiklikus statistikas on rahvastikuregister. Nii võime öelda, et eestlaste arvu muutuse kolmas oluline tegur on registris tehtud enesemääratluste muutuste saldo.

Suure tõenäosusega toimub märkimisväärne osa rahvuse muutmisi täisealiseks saanud inimeste poolt, kelle ema ja isa on erinevast rahvusest.

Enesemääratluse muutuste saldo on statistikaameti andmete alusel aastatel 2020–2022 selgelt kõige suurem eestlaste arvu positiivselt mõjutanud komponent. Näiteks aastal 2022 oli eestlaste arvu muutumise põhjuseks kahel kolmandikul juhtudest enesemääratluse muutus rahvastikuregistris. Ilma selle komponendita oleks eestlaste arv Eestis perioodil 2020–2022 kahanenud pea 3000 inimese võrra (perioodil 2020–2022 oli eestlaste loomulik iive Eestis –4546, rändeiive +1593 ja eestlaste arvu muutus rahvastikuregistris +19 293).

Mis on põhjustanud suure positiivse eestlaseks olemise enesemääratluse saldo? Kuna rahvuse määrab inimene oma tunnetuse järgi, võib öelda, et märgatavalt on kasvanud eestimaalaste soov olla eestlane.

Mis sellise soovi põhjustas? Mis rahvusest, vanusest, kodakondsusest jne on rahvust muutnud eestimaalased? Nendele küsimustele riikliku statistika avalikust andmebaasist vastust ei leia. Küll saame öelda, et meeste ja naiste arv muutuses on ligilähedaselt võrdne. Näiteks 2022. aastal oli end eestlasena määratlenud meeste arvu muutus +3523 ja naistel +3723. Perioodil 2018–2022 on see ka ainus aasta, kus määratluse muutuse saldo on naistel suurem kui meestel.

Statistikaametist saadud andmete alusel teame samuti, kui palju on registris eestlasena määratlenute arv suurenenud ja kui palju kahanenud. Kuigi saldo on siin positiivne, ei saa kuidagi mööda faktist, et aastatel 2019–2022 on eestlaseks olemisest aastas loobunud üle tuhande inimese sh 2021. aastal 2662 inimest.

Kuna rahvuse määrab inimene oma tunnetuse järgi, võib öelda, et märgatavalt on kasvanud eestimaalaste soov olla eestlane.

Jah, järeldus eestlaseks olemise tahte suurenemisest ei pruugi olla lõpuni korrektne. Statistikaameti juhtivanalüütik Terje Trasberg täpsustab: «Nagu andmetest näha, on 2020. aastast alates rahvuse muutmist märgatavalt rohkem kui varem. Selle muutuse «põhjustavad» rahvastikuregistri andmed ja ilmselt ei ole seal taga see, et inimesed nüüd oluliselt tihemini rahvust vahetavad, vaid uue info lisandumine rahvastikuregistrisse. Infot tuleb juurde siis, kui lisatakse uus allikas või kui juba olemasolevas allikas muudetakse tunnuse kogumine kohustuslikuks.»

Viide uutele täpsustavatele allikatele tähendab, et rahvuse määratlemise osas võiks registri kvaliteet olla paranenud. Kui hinnata kvaliteeti ja selle muutumist arvuga «rahvus teadmata», võib paranemisega nõus olla. Perioodil 2019–2021 kahanes registris teadmata rahvusega inimeste arv: seisuga 1. jaanuar 2019 oli selliseid inimesi registris 17 410 ja seisuga 1. jaanuar 2022 oluliselt vähem, 6712. Kahjuks kvaliteedi paranemine aastal 2022 ei jätkunud ja seisuga 1. jaanuar 2023 oli registris taas üle 10 000 teadmata rahvusega inimese. 2022. aastal tõusis Eesti rahvaarv sisserände tulemusel 2,4 protsenti. Määratlemata rahvusega inimeste arvu kasv on sellest tulenev.

Selgitus ei muuda fakti, et eestlaste arvu kasvu peamiseks komponendiks viimastel aastatel on end eestlasena määratlenud inimeste arvu kasv. Kas selline eestlaste arvu kasv on positiivne? Esimesena pähe tulev vastus on: «Jah, on positiivne!» Veidi mõeldes, peab ütlema, et seni, kuni me ei tea rahvuse muutmise motiive ja põhjusi, on keeruline küsimusele sisulist vastust anda.

Meenub nooruses kuuldud jutt. Kutsunud N. Liidu liider Leonid Brežnev enda juurde oma peaminister Aleksei Kossõgini. Brežnev küsib: «Palju meil N. Liidus juute on?» Kossõgin: «Noh, eks neid mõned tuhanded ikka ole.» Brežnev: «Kuule, nende juutidega on pidavalt üks jama. Laseme neil vabalt Nõukogude Liidust välja rännata!» Kossõgin: «Oh, kallis Leonid Iljitš, kuidagi ei saa: nende miljonite inimeste väljarännet me üle ei elaks.»

Erinevalt kodakondsuse muutmisest ei lisa rahvuse muutmine inimesele olulisi õigusi.

Kas end registris eestlasena määratlenud inimeste arv on toonud kaasa Eesti kodanike arvu kasvu? Võiks ju nii olla, kui tahtmine eestlane olla on kasvanud. Sellele küsimusele saame statistikaameti andmetele toetudes kindlalt eitavalt vastata: perioodil 2020–2023 on 1. jaanuari seisuga Eesti kodanike arv olnud kerges languses, statistiliselt oleks õigem öelda, et arv on olnud stabiilne. Lohutuseks, kui seda peaks vaja minema, olgu öeldud, et kodakondsuse muutmine on oluliselt keerulisem, kui enese rahvuse muutmine. Kuid erinevalt kodakondsuse muutmisest ei lisa rahvuse muutmine inimesele olulisi õigusi.

Kokkuvõttes võib siiski oletada, et märkimisväärne osa rahvuse muutjatest on segaperekonnast pärit (noored) täiskasvanud, kes peavad vajalikuks muuta enda rahvuslikku identiteeti, mille vanemad neile sünnil omistasid. Niisugused mitmikidentiteediga inimesed on aastail 2012–2021 keskmiselt üle kahe korra sagedamini muutnud oma rahvuse muust rahvusest (enamasti venelasest) eestlaseks kui vastupidi, kusjuures see suundumus on viimastel aastatel märgatavalt kasvanud.

Soovitus: andes hinnangut eestlaste arvu muutumisele Eestimaal, vaadake hoolikalt kõiki selle muutumise komponente.