JUHTKIRI ⟩ Me ei olegi üksi

Lennart Meri oma kodus, kus heisati 2004. aastal NATO lipp. lt/Foto LIIS TREIMANN/ POSTIMEES FOTO: Liis Treimann Foto: Liis Treimann

• Eestis on üles kasvanud lapsed, kes on elanud vaid NATO riigis.
• Vabaduse hääl ei kostu ammu enam vaid õhust.
• Lennart Meril on suured teened Eesti NATOsse saamisel.

Eesti lapsed, kes sündisid 29. märtsil 2004, said just 20-aastaseks. Nad on kogu oma elu elanud NATO riigis. Nad on näinud ainult NATO lennukeid lendamas meie taevas ja neis ei tekita erilist tundepuhangut, kui Andres Kuusk järjekordset vabariigi aastapäeva paraadi kommenteerides ütleb: «Kuulake vabaduse häält!». Ta on seda teinud juba 20 korda.

Esimesed 10 aastat lendasid NATO lennukid meile «vabaduse häält» tegema Leedust Šiauliaist, viimased 10 aastat meie oma Ämarist. Ja kui vaja, siis lendavad nad kohale Lätist, Lielvārdest, senikaua kui Ämaris remonditööd käivad. Kõik see näitab NATO paindlikkust ja muutumisvõimet, mis on ühtlasi ka NATO tugevus.

NATO, millega Eesti 2004. aasta 29. märtsil liitus, ei ole enam kaugeltki seesama NATO. Meie tänases lehes räägib Soome Venemaa-ekspert Arkadi Moshes, et kui Eesti, Läti ja Leedu kakskümmend aastat tagasi NATOsse astusid, siis oli see pelgalt poliitiline deklaratsioon: «Reaalseid kaitseabinõusid, mida te oleks võinud sõja korral kasutada, tollal mitte ainult polnud, vaid nendest isegi ei räägitud».

Läks mööda üle kümne aasta enne kui 2012. aastal jõuti Balti kaitseplaanini. Kuid nagu kirjutab meie tänases lehes Fookuse «Võimu ja julgeoleku» toimetaja Meelis Oidsalu, oli see kaitseplaan nii üldine, et sobis kaitseplaani nime kandma vaid tinglikult. Ometi oli isegi selline kaitseplaan vajalik samm, et jõuda neli aastat hiljem otsuseni paigutada Balti riikidesse liitlaste pataljonid.

Me oleme täna siin, kus oleme ainult tänu inimestele, kellel oli julgust rääkida ja tegutseda asjade nimel, mis teistele võisid tunduda ulmena.

Nüüd kostab Eestis liitlaste «vabaduse häält» mitte ainult taevast, vaid ka maalt ja merelt, ja nii juba seitsmendat aastat järjest. Eestis paikneb 2000 liitlasvägede sõdurit kuuest erinevast riigist.

Ent kõik see ei ole sündinud iseenesest. Me oleme täna siin, kus oleme, ainult tänu inimestele, kellel oli julgust rääkida ja tegutseda asjade nimel, mis teistele võisid tunduda ulmena.

Eestis oli selline inimene president Lennart Meri. Pärast Soome ja Rootsi NATOga liitumist meeldib meile rääkida sellest, et Läänemerest on saanud NATO sisemeri, kuid president Meri rääkis sellest juba 22 aastat tagasi.

President Meri rääkis ka sellest, et USA-l on õigus nõuda Euroopa liitlastelt suuremat panust ning et Eesti kaitsekulutused tuleb tõsta kahe protsendi tasemeni. Ja seda 1999. aastal, kui Eesti ei olnud saanud isegi veel NATO liikmesuse tegevuskava.

Oli palju asju, milles teda ei kuulatud, kuid meie õnneks oli rohkem neid asju, milles kuulati. Kakskümmend aastat tagasi oli NATOga liitumine talle igati väljateenitud juubelikink ja 29. märts jääb igavesti tähistama kahekordset tähtpäeva. Nii ka sellel aastal: NATOs olemise 20. juubel on ühtlasi president Meri 95. sünniaastapäev.

Ilmateade lubab eeloleval nädalavahetusel vihmast ilma, aga kui vihmavari olemas, siis pole see probleem. Võib kasvõi õue minna ja kevadist linnulaulu nautida, sest ka see on vabaduse hääl. Rahulikke pühi!