Balti riikide NATOga liitumisest on põhjendatult räägitud kui ajaloolise võimaluse ärakasutamisest. Võib ainult spekuleerida, kas sõjaliselt raskesti kaitstavaks peetud Balti «poolsaart» oleks NATOsse võetud, kui Vene oht toonases Washingtonis, Berliinis ja Pariisis vähegi tõsiselt võetavam paistnuks.

Eesti liitus NATOga, mille toonased huvid ei ühtinud otseselt Eesti omadega. Esiteks oli organisatsioon Ameerika Ühendriikide 2001. aasta terroritrauma järel desorienteeritud. Kollektiivkaitsest kaugenenud identiteediotsinguis NATO muutus äkitselt hästi relvastatud politseiorganisatsiooniks, mille põhiülesandeks sai massihävitusrelvade globaalse leviku piiramine ja terrorismivastane võitlus väljaspool NATO piire. Ka ei vastanud Eesti huvidele liitumise hetkeks õide puhkenud NATO-Vene partnerlus.

Moskva jõudis poliitilises integratsioonis NATOga Balti riikidest poole sammu võrra ette. 28. mail 2002. aastal Roomas toimunud NATO-Vene tippkohtumine kuulutas uue idealistlikuma NATO algust. Venemaa strateegilisest konkurendist strateegiliseks partneriks ümbernimetamisel usuti olevat Euroopa julgeolekuolukorda stabiliseeriv jõud. Ulatuslikud sõjalise heidutuse teod – eriti Balti «poolsaarel» – oleksid õõnestanud usku sõnade toimesse.

Kommentaarid (2)
Copy