Kui riigikogu võttis 1925. aastal vastu Eesti esimese muinasvarade kaitse seaduse, siis Maardu hiiemets võeti selle alusel kaitse alla juba 1926. aastal. Toonane õigusruum oli praegusest vähem bürokraatlik ja nii oli selgem ka hiiemetsa kaitsmise mõte ja eesmärk. Seaduse järgi oli keelatud hiiepuude raiumine, hiiekohtade kaevamine ja harimine, hiie allikate kuivatamine, kraavitamine ja rookimine.
Ka Rebala muinsuskaitseala moodustamisel 1987. aastal – veel nõukogude ajal – jäi suurem osa Maardu hiiemetsast kaitseala piiride sisse. Kõik eeldasid, et paiga kaitse oli tagatud. Ometi avastasid kohalikud 2011. aastal, et Eesti Vabariik on murdnud oma lubadust kaitsta Maardu hiiemetsa.