INGRID SEMBACH-HÕBEMÄGI ⟩ Roheline rist pealinna südames on kui Eesti mälu monument

Ingrid Sembach-Hõbemägi
, maastikuarhitekt
Copy
Punaste Küttide väljak 1970. aastal. Poolteist aastakümmet hiljem sulges väljaku lääneserva poliitharidusmaja, mille nullindate lõpus asendas Solarise keskus.
Punaste Küttide väljak 1970. aastal. Poolteist aastakümmet hiljem sulges väljaku lääneserva poliitharidusmaja, mille nullindate lõpus asendas Solarise keskus. Foto: Tallinna Linnaplaneerimise Ameti arhiiv

Pargikunst ja maastiku-arhitektuur on kõigist ruumi mõjutavatest kunstiliikidest üks hapramaid. Lisaks halastamatule ajahambale ja kuumenevale kliimale, mis keskkonnale vertikaalset mõõdet andvaid ja suvel varju pakkuvaid puid purevad, sekkub sellesse ühel hetkel liiga jõuline ehituskunst või siis hääbub haljasala just liiga vähese sekkumise tõttu, kirjutab maastikuarhitekt Ingrid Sembach-Hõbemägi.

Täpselt nii on läinud Tallinna kesklinnas oleva Rävala puiestee ja sellega ristuva Estonia haljakuga. Ometi tasub selle haljasala saamisloosse süveneda – see räägib meile palju enamast, kui esmapilgul paistab. Siin põimuvad üksikisiku ja Eesti ajaloo traagika, sest selle haljasala lugu sai alguse just pärast 1944. aasta jõhkrat märtsipommitamist.

Nõukogude lennuväe eesmärk oli (miks küll tekib paralleel tänase Ukrainaga?) tekitada võimalikult suurt kahju tsiviilelanikele. See läks neil ka korda: kolmandik linna pühiti kaardilt ja pealinna elamufondist muutus elamiskõlbmatuks pool. Vanalinna kõrval sai kõige suuremaid kahjustusi Sibulaküla asum, mis asus Estonia puiesteest lõuna pool, kuni praeguse Olümpia hotelli kõrval asuva (Kadrioru lossi kaasaegse) Kaasani kirikuni välja. Viimase peamiselt sibulakasvatuseks mõeldud põllumaade tõttu asum kunagi oma nime saigi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles