/nginx/o/2024/03/29/15972273t1h909c.jpg)
/nginx/o/2024/03/29/15972383t1h19fe.jpg)
- Märtsipommitamisest tekkinud varemed lammutati, platsid tasandati, kaeti mullaga ja haljastati.
- Kommunistliku partei tsensoripilk ei märganud haljastuse läbi sündinud rohelist risti.
- 1940. ja 1950. aastate üks tähelepanuväärsemaid haljasansambleid väärib kaitse alla võtmist.
Pargikunst ja maastiku-arhitektuur on kõigist ruumi mõjutavatest kunstiliikidest üks hapramaid. Lisaks halastamatule ajahambale ja kuumenevale kliimale, mis keskkonnale vertikaalset mõõdet andvaid ja suvel varju pakkuvaid puid purevad, sekkub sellesse ühel hetkel liiga jõuline ehituskunst või siis hääbub haljasala just liiga vähese sekkumise tõttu, kirjutab maastikuarhitekt Ingrid Sembach-Hõbemägi.
Täpselt nii on läinud Tallinna kesklinnas oleva Rävala puiestee ja sellega ristuva Estonia haljakuga. Ometi tasub selle haljasala saamisloosse süveneda – see räägib meile palju enamast, kui esmapilgul paistab. Siin põimuvad üksikisiku ja Eesti ajaloo traagika, sest selle haljasala lugu sai alguse just pärast 1944. aasta jõhkrat märtsipommitamist.
Nõukogude lennuväe eesmärk oli (miks küll tekib paralleel tänase Ukrainaga?) tekitada võimalikult suurt kahju tsiviilelanikele. See läks neil ka korda: kolmandik linna pühiti kaardilt ja pealinna elamufondist muutus elamiskõlbmatuks pool. Vanalinna kõrval sai kõige suuremaid kahjustusi Sibulaküla asum, mis asus Estonia puiesteest lõuna pool, kuni praeguse Olümpia hotelli kõrval asuva (Kadrioru lossi kaasaegse) Kaasani kirikuni välja. Viimase peamiselt sibulakasvatuseks mõeldud põllumaade tõttu asum kunagi oma nime saigi.
Nõukogude okupatsioonivõim ei saanud kesklinnas lubada demoraliseerivaid, elava etteheitena seisvaid varemeid, seega tuli korrastustöödega alustada kohe. Aeg oli vaene ja karm.
See oli suurte tagaaedadega puumajadega palistatud käänuliste tänavatega 18.–19. sajandi madaltihe linnaruum, kus praeguse Maakri tänava alguse kohal paiknes juudi sünagoog ja Lauteri tänaval vennastekoguduse palvela. Täielikult hävis sõjas Õuna tänav, mis jäi Lauteri ja Lembitu tänava vahele. Neile maamunalt pühitud linnaosa varemetele tulevast linnasüdant kavandama hakatigi.
Nõukogude okupatsioonivõim ei saanud kesklinnas lubada demoraliseerivaid, elava etteheitena seisvaid varemeid, seega tuli korrastustöödega alustada kohe. Aeg oli vaene ja karm. Töid asus koordineerima 1944. aasta sügisel Tallinna kommunaalosakonna juurde moodustatud ehitus- ja remonditööde trust, mis võttis üle Saksa okupatsiooni ajast jäänud vähesed autod jmt napid ressursid, põhilised tööd tehti siiski hobu- ja inimjõul kirkade, labidate ja rehadega, kusjuures hobuseid oli 1945. aastaks pealinna jäänud vaid kaheksa. Lisaks mehhanismidele nappis töökäsi, tavakodanikud pidid käima asutuste kaupa kohustuslikus korras linna taastamas. Varemed lammutati, platsid tasandati, kaeti mullaga ja haljastati.
/nginx/o/2024/03/29/15972384t1h0221.jpg)
Haljastustöid juhatas 1936. aastal riigivanem Konstantin Pätsi stipendiumiga Inglismaale maastikuarhitektiks õppima lähetatud Aleksander Niine. Suurte lootustega naasnud noormees pidi paraku tööle hakkama okupeeritud Nõukogude Eestis ning oli sunnitud loominguliste projektide asemel aastaid tegelema sõjakahjude likvideerimisega.
Tallinna haljastusosakonna juhatajana ei olnud Niinel parimatel aastatel võimalust end võimetekohaselt realiseerida, vaid tal tuli piirduda peamiselt haljasalade kujundamise ja liikide valimisega. Ometi oli ta väga pikka aega ainus õppinud maastikuarhitekt kogu Nõukogude Liidus, kuigi sellekohast nimetust tollal ei pruugitud. Tõsi, hilisemal loomeperioodil sai Niine ka oma kvalifikatsioonile vastava tööga tegeleda, näiteks Tallinna botaanikaaia üldplaneeringut koostades.
/nginx/o/2024/03/29/15972386t1hd775.jpg)
Tuhast tõusev linn
Üheks suuremaks sõjajärgseks ülesandeks oli taastada pargid ja alleed, mis olid sõjas korralikult räsida saanud. Kommunaalmajandusosakonna aruannetest selgub, et haljasalasid hävis osaliselt või täielikult 130 hektari ulatuses. Suur puudus oli istutusmaterjalidest, sest sõjas hävis ka enam kui neli hektarit puukoole. Puid oli aga hädasti vaja, sest sõjajärgse raha- ja ressursinappuse tõttu ei suudetud suuremahulise ehitustegevusega alustada ning piirduti tublisti odavama haljastamisega. Aleksander Niinele oli tõenäoliselt suureks abiks eelmine linnaaednik Hans Lepp, kes pidas Rocca al Mares puukooli ning jätkas oma tegevust haljastajana.
/nginx/o/2024/03/29/15972387t1hf6f4.jpg)
Tühjaks jäänud alale hakkas toonane ENSV arhitektuurivalitsuse juhataja, arhitekt Harald Arman koos ametivend Otto Keppega planeerima uut linnakvartalit. Lähtekohad selleks andis elu ise – vaadet Estonia teatrile varjutanud madal asum oli kadunud ning teatrihoone tsentraalteljest lähtudes arvestades sündiski aastatel 1945–1948 terviklik lahendus, mille keskmeks pidi saama kultuurikeskus. Viimane ühendanuks ENSV Teaduste Akadeemia, teatri, raamatukogu, kunstimuuseumi ja teised kultuuriasutused, olles ühtlasi jätkuks 1930. aastatel pooleli jäänud linnaplaneerimise mõttele.
Paraku jäigi plaan üksnes paberile, sest täidetud ja tasandatud varemetele jõuti rajada üksnes tänavavõrk ning sellega piirnev kõrghaljastus. Hoonetest suudeti valmis ehitada arhitekt Edgar Velbri 1947. aasta projekti järgi kavandatud ja aastatel 1948–1954 rajatud kolmeosaline kortermaja, mida hakati sinna nn eliidile eraldatud avarate korterite järgi kutsuma teadlaste majaks. Samuti ehitati valmis Estonia teatri poolse kvartali neljakorruseline kõrge kelpkatusega hoone, mille projekteeris Berliinis õppinud arhitekt Enn Kaar algselt Põllumajanduslike Ühistute Keskliidu vajadusi silmas pidades, ent mis 1953. aastal valmides anti hoopis teaduste akadeemia instituutide kasutusse. Samalaadne hoonemaht pidanuks peegelduma ka teisel pool haljasala, seal, kus praegu on Solarise keskus, ning vormima Estonia ette esindusliku väljaku, kuid see jäi ehitamata.
Estonia-esine Teatri väljak oli planeeringu järgi ruudukujuline ja igast küljest ümbritsetud hoonetega. Algselt Punaste Küttide väljaku nime kandnud alale oli esialgu planeeritud purskkaev, ent selle asemele rajati lihtsam ja odavam ümar lillepeenar. Ent tähelepanuväärsed pole selle planeeringu juures mitte detailid, vaid sündinud suurlinlik ja avarate vaadetega tervik.
Estonia-esine Teatri väljak oli planeeringu järgi igast küljest ümbritsetud hoonetega. Algselt Punaste Küttide väljaku nime kandnud alale oli esialgu planeeritud purskkaev, ent selle asemele rajati lihtsam ja odavam ümar lillepeenar.
Meie mäletame
On erakordne, et kommunistliku partei paranoiline tsensoripilk, mille alt kogu loometöö, sh arhitektitöö läbi käis, ei märganud Armani, Keppe ja Niine ühistöös sündinud uut kujundit – haljastusega loodud rohelist risti. See rist linnasüdames on kui vaikiv meenutus märtsipommitamisest ja omalaadne mälestussammas neile, kes tol õuduste ööl hukkusid.
/nginx/o/2024/03/29/15972388t1h7fcc.jpg)
Risti põhitelg algab Estonia hoone ees oleva Teatri väljakuga ning lõppeb praegu Lembitu pargi nime kandva haljasalaga. Park rajati 1953. aastal, mil see hõlmas ka välisministeeriumi hoone all olevat maad, moodustades katkematu haljastelje kuni Liivalaia tänavani. Varem Pöögelmanni nime kandnud parki integreeriti seal varem asunud aedades kasvanud puud, millest tähelepanuväärseimad on hariliku tamme püramiidjad kultivarid ja ungari sirelid. Nüüdsed mõõtmed omandas park 1969. aastal.
Risti põiktelje moodustab Rävala puiestee Kentmanni tänavast kuni Tallinna kaubamajani. Aleksander Niine kujundas sellest lihtsa ja korrapärase kujundusega lineaarpargi, mille otstes kasvavad tammed ning mida palistavad püramiidjalakad koos läikiva tuhkpuu hekiga. Klassitsismi eeskujudel põhinev linnaplaneerimine ja pargikujundus soosis sümmeetriat, ebasoovitavate tarade ja aedade asemel kasutati pügatud hekke. Üldilme rõhutas korda ja korrapära.
Niine kujundust täiendas hiljem varasemat respekteerivalt tema õpilane maastikuarhitekt Vaike Parker, kes liigendas hekke, lisas kujundusse lilled ja pingid, mida Stalini võimuperioodil ei lubatud, sest inimeste kohustus oli koduvabariigi ülesehitamiseks väsimatult töötada, mitte pargis logeleda.
/nginx/o/2024/03/29/15972389t1h96f1.jpg)
Armani planeeringu järgi kandis praegu Rävala puiesteena tuntud skväär algselt Võidu bulvari nime, ent ei läinud sellisena kunagi käibesse. Juba 1950. aastatel hakati seda kutsuma Lenini puiesteeks haljasalade ristumiskohas seisnud Lenini monumendi järgi. Monument ise oli pronksist, autoriks Nikolai Tomski, ja see teisaldati taasvabanemise joovastuses 1991. aasta 23. augustil. Praegu kannab see paik Islandi väljaku nime, meenutades esimest riiki, kes tunnustas Eesti iseseisvuse taastamist. Kuigi Lenin on sealt ammu kadunud, on see paik linnaruumiliselt endiselt surnud, leidmata paremat kasutust kui autoradadevaheline suure lillepeenraga haljastatud eraldussaar.
1968. aastal ehitatud EKP keskkomitee maja projekteerisid arhitektid Mart Port, Uno Tölpus, Raine Karp ja Olga Kontšajeva. Algselt oli sellele kohale ette nähtud rajada teaduste akadeemia peahoone, kuppelkatusega kultuuripalee.
Risti põgusalt katkestava hoone – 1968. aastal ehitatud administratiivhoone ehk EKP keskkomitee maja, kus nüüd paikneb välisministeerium – projekteerisid arhitektid Mart Port, Uno Tölpus, Raine Karp ja Olga Kontšajeva. Algselt oli sellele kohale ette nähtud rajada teaduste akadeemia peahoone, kuppelkatusega kultuuripalee, ent see projekt jäi pompoossuse tõttu realiseerimata. Küll aga ehitati valmis kultuurifunktsiooni kandev teaduste akadeemia raamatukogu, mis praeguseks on mälestisena kaitse all.
Tulevikuväljakutsed
Eesti maastikku on jäänud mõisapargid, Kadrioru esinduspark koos loodetavasti peagi renoveeritava alumise aiaga, mis seoks lossiansambli lõpuks tervikuks, ning siis veel mõned üksikud üle riigi asuvad pargid ja haljasalad, mille puhul saab rääkida ajaloolise kujunduse säilimisest. Kuna 1940.–1950. aastate terviklikult säilinud haljasalasid, pealegi veel kohalike (maastiku)arhitektide projekteerituid ansamblis samal ajal rajatud hoonetega, meil ülearu pole, on tehtud ettepanek selle ajastu ühe tähelepanuväärsema haljasansambli kaitse alla võtmiseks, ent seni pole idee realiseerunud. Arusaadav – olukorras, kus riigil raha napib ja muinsuskaitseamet teeb inventuuri paljude mälestiste kaitse alt välja arvamiseks just eelnimetatud põhjusel, pole see prioriteetne küsimus.
Samas eksisteerib reaalne oht, et taoline unikaalne kihistus ja traagilisele ajalooperioodile viitav roheline monument kaob Tallinna linnapildist sellisena sootuks ning asemele tuleb «uus ja julge», varasemaga mittearvestav lahendus, nagu oleme näinud ka päris paljude linnaväljakute ümberkujundamise puhul.
/nginx/o/2024/03/29/15972390t1h055e.jpg)
Täna kannab Rävala puiestee peamiselt kesklinnast läbisõidu või -kõndimise funktsiooni, suvehommikul võib haljasala pinkidel kohata nokastanud seltskondi, kuid puhkealana see alles ootab oma uuestisündi. Mõnikord tuleb ootamine ka kasuks: tegemata jäävad paljud rumalad ja kahjulikud otsused. Nii nagu 1930. aastatel päästis Tallinna vanalinna lõhkumisest vaesus, mis ei võimaldanud rajada trammiliini Balti jaamast läbi vanalinna Viru väljakule, on tänaseks õnneks päevakorralt maas veel 2018. aastal tõsimeeli kaalutud idee rajada läbi Rävala puiestee trammitee.
Vastava planeeringu järgi oleks tramm liikunud läbi Rävala puiestee Kentmanni tänava kõrghoone alt kuni Süda tänava haljasalani. See omakorda oleks tähendanud Rävala puiestee vanima osa hävimist, kuna Kentmanni tänava otsas paiknevad kunagi koduaedades kasvanud puud, mis jäid sinna veel märtsipommitamise-eelsest ajast ja mille maastikuarhitekt Niine osavalt kujundusse integreeris.
Saaste ja linnaliikluse tihedus on võrreldes pargi rajamise ajaga märkimisväärselt kasvanud, mistõttu surve linnapuudele on erakordselt suur. Rävala puiesteel kasutatud püramiidsed harilikud jalakad on haigestunud ja vaaguvad hinge.
Maju muidugi nii kergekäeliselt ümber ei ehitata kui linnaruumis olevaid haljasalasid. Ei aduta, kui keeruline on linnapuudel toime tulla linnakeskkonna saaste, müra, vibratsiooni keskel. Puud on justkui mingi tähtsale ehitustegevusele jalgu jääv, segav ja sekundaarne faktor, mida saab kerge vaevaga asendada. Ent sellist vaatepilti saja-aastaste linnapuudega, nagu oleme harjunud nägema, ei pruugigi me enam kunagi kohata – puud ei pea vastu ja surevad varem. Seda väärtuslikum on vanem haljastus, mida tuleks säilitada.
Puud mängivad selle range regulaarse kujundusega haljasala juures kandvat rolli, mistõttu kaaluti vahepeal isegi kõnealuse rohelise risti looduskaitse alla võtmist. Kitsavõitu pargiruum nõudis kitsa võraga puid ja Niine otsustas omal ajal püramiidvormiga jalakate ja tammede kasuks. Puiesteed palistasid läänepärnade alleed, mida plaaniti hoida pügatavana, nagu toona kombeks. Haljastus raamis vaateid ja hooneid.
/nginx/o/2024/03/29/15972385t1h8957.jpg)
Nüüdseks on saaste ja linnaliikluse tihedus võrreldes pargi rajamise ajaga märkimisväärselt kasvanud, mistõttu surve linnapuudele on erakordselt suur. Rävala puiesteel läbivalt kasutatud püramiidsed harilikud jalakad on haigestunud ja vaaguvad hinge, ent kiita pole ka teiste puude seisund. Juba 2006. aastal märkis puid inspekteerinud Tallinna botaanikaaia peadendroloog Olev Abner, et eriti ühistranspordipeatustesse kõnniteede serva istutatud alleepärnad vajaksid suure tallamiskoormuse tõttu nii õhustamis- kui ka kastmissüsteeme. Tänaseks on osa puid Rävala puiesteel ka asendatud – haigestunud ja surnud jalakate asemele istutati 2022. aastal noori puid.
On selge, et seda, mida looduskaitse alla võtta, jääb üha vähemaks. Kas kultuuri- ja ajalooliselt olulist rohelist risti aitaks päästa muinsuskaitse alla võtmine või oleks see asjatu takistus linnauuenduste teel? See on põhjalikku ja avalikku arutlemist väärt küsimus, sest rohelise risti lugu on meie endi lugu linnamaastikus.