LOODUSFOTO ⟩ Hallpea-rähn paneb linnutundmise proovile

Öeldakse, et veri veab rähni puu otsa. Pikk ja vetruv saba ning tugevad jalad on selle juures muidugi abiks. Foto: Rein Kuresoo

Parajalt suur, värvirõõmsa sulestikuga helehäälne hallpea-rähn pole lind, keda iga päev näeks. Aga ometi pole ta ka teab mis haruldus. Sageli elab ta vanades parkides inimeste läheduses. Sellest hoolimata on vähesed teda tähele pannud.

See ujedavõitu iludus muidugi ei kipugi väga inimese silma alla. Ometi paneb ta kahejalgsete toimetamisi teraselt tähele ja märkab kindlasti lindude talvist toidulauda või tihaste jaoks oksale riputatud pekikamarat. Lindude toitmiskohal hallpea-rähni kõige sagedamini nähaksegi.

Vaatlus tekitab tavaliselt elevust – nägija on tihtilugu surmkindel, et tegemist on roherähniga, ning lööb sotsiaalmeedias südilt lahinguid kõigiga, kes talle vastu vaidlevad. Need kaks rähni ongi teineteisega väga sarnased. Kõige otsustavam erinevus kahe liigi vahel on meie mail see, et roherähn on Eestist viimaste aastakümnete jooksul praktiliselt kadunud.