EERIK KERGANDBERG ⟩ Laanet versus Parmas: volume 2

Ametist lahkuv justiitsminister Kalle Laanet (vasakul) ja riigi peaprokurör Andres Parmas. Foto: Madis Veltman

Selle kirjatüki pealkirja ei maksa mõista nii, et ma teaksin mõne aja eest justiitsminister Kalle Laaneti initsiatiivil teenistusliku järelevalve aluseks muudetud riigi peaprokuröri Andres Parmase ja kohe seejärel ametist taanduda otsustanud ministri konflikti asjaolusid. Või täpsemalt öeldes, tean minagi neid üksnes meedias avaldatud pinnavirvendusena ja seega vaevalt et piisavalt faktipõhiselt.

Samuti ei maksa pealkirjast otsida kavatsust arutleda selle üle, kes küll oleks võinud pärast Laanetit olla Parmase järgmine kõige väärikam sparringupartner. Tunnistan pattu: päevapoliitika suhtes ükskõikse inimesena ei huvita see mind põrmugi.

Mina püüan lähtuda hoopis (ei mäletagi, kelle poolt esimest korda välja hüütud) üleskutsest mitte lasta ühelgi kriisil ühiskonnas raisku minna ning tahan seetõttu sujuvalt liikuda kahe ametiisiku konflikti tasandilt ühe minu meelest vägagi võimaliku riiklikult olulise institutsionaalse konflikti – prokuratuur versus uurimisasutus – temaatika juurde.