Juhtkiri ⟩ Ela või sure

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Arsti juurde pääsemine muutub tulevikus üha raskemaks, perearste kahjuks lihtsalt enam ei jätku.
• Sotsiaalministeerium peaks vaagima meditsiinisüsteemi kogupildi olevikku ja tulevikku.
• Miks on viimastel aastatel jäänud täitmata umbes pooled perearstide residentuurikohtadest?

Sõpradele tuleb soovida pikka iga ja tervist rohkem kui kunagi varem. Põhjus on selles, et arsti juurde pääsemine muutub tulevikus üha raskemaks. Perearste kahjuks lihtsalt enam ei jätku. Läinud nädalal avaldas Kutsekoda OSKA uuringu, mille andmetel jääb eeloleva kümnendi lõpuks olemasolevast 860 perearstist alles 690, kui pensioniiga ei muudeta ning uusi arste lisandub igal aastal 25.

Mõnes piirkonnas on olukord eriti hull: ametisolevat perearsti pole nähtud juba aastaid, sest perearstid ei lähe sinna tööle. Need kohad on näiteks Ida-Virumaa, Haapsalu ja huvitaval kombel ka Raplamaa, mis jääb ometigi Tallinna pendelrände mõjusfääri.

Lihtsustavalt võib öelda, et praegune süsteem on rööbastele pandud 1990. aastatel ja siiani on ta muudatusteta sõitnud, kuid elu meie ümber pole enam endine. Ühe hullu asjana on perearste tabanud suurem bürokraatia, paberi(digi)majandus. Igaüks võib omast kogemusest öelda, et suure osa visiidi ajast on perearst patsiendiga suhtlemise asemel ninapidi arvutis.

Miks on meil viimastel aastatel jäänud täitmata umbes pooled perearstide residentuurikohtadest?

Kujunemas on olukord, kus kõik on rahulolematud: patsiendid, EMO arstid (kes töötavad samuti esmatasandi arstiabi valdkonnas ja keda külastavad inimesed, kellel pole kuhugi pöörduda), haiglad ja ka perearstid ise, kelle töökoormus pidevalt kasvab. Meedikute esindajad üritavad juurde luua filtreid, kes kuhu üleüldse vastuvõtule pääseks. Kuuldavasti kaalub perearstide ringkond nimekirja kehtestamist, mis sätestaks, milliste vaevustega pääsevad patsiendid nende juurde kiiremini ja millistega mitte ning millal nad peaks senisest rohkem ise maksma.

Kindlasti võiks erameditsiini praegusest suurem tulek olla üks lahendusi, kuid mille eest oleme siis solidaarse meditsiinisüsteemi jaoks makse maksnud? Postimehe meelest peaks sotsiaalministeerium käised üles käärima ning vaagima meditsiinisüsteemi kogupildi olevikku ja tulevikku. Praegu on ministeerium eraldanud perearstide seltsile raha, et nad koostaksid endale arengukava. Ent see on vaid üks kava, ja siis on veel teiste osaliste kavad ning loodetavasti peaks ühel hetkel tulema ka selline kava, mis ministeeriumi vaatest kõik üheks kokku seob.

Aga kui lähiajal esitab perearstide selts ministeeriumile näiteks 30-leheküljelise dokumendi, siis määrab selle sisu tõenäoliselt esmatasandi meditsiinisüsteemi arengu eelseisvateks aastateks. On ilmselge, et kui arengukava peaksid kirjutama jänesed, näeksid nad lahendusena suuremat hulka porgandeid. Alustuseks võiks sotsiaalministeerium hakata tegelema senisest tõhusama esmatasandi meditsiinisüsteemi tervikliku poliitikakujundamisega.

Teiseks, meil on vaja koolitada senisest rohkem perearste. Tuleb küsida, miks on viimastel aastatel jäänud täitmata umbes pooled perearstide residentuurikohtadest? Miks pole perearsti töö enam prestiižne?

Õnneks on meil alles saun, viin ja aspiriin ning sageli saavadki inimesed ise terveks.