HELE EVERAUS ⟩ Eluõhtul on lähedaste tugi professionaalide omast tähtsamgi

Pärsti pansionaadi aeda koliti majaelanike rõõmuks kolm ilukana. Foto: Erakogu

Elu lõpp on loomulik elukaare osa, ent surmaga tegelemine on nihkunud perekonna keskelt meditsiiniasutuste rüppe, ilma et surijate endi käest oleks küsitud, kirjutab onkoloog, Tartu Ülikooli emeriitprofessor ja Tartu Ülikooli kliinikumi konsultantarst Hele Everaus.

Aasta oli 1986. Pariisi Saint-Louis’ kliiniku luuüdi siirdamise osakonnas oli üks minu haigetest 26-aastane Itaalia noormees. Ta oli mõne aasta eest läbinud edukalt luuüdi siirdamise ja tervistunud oma raskest vereloome puudulikkusest.

Paraku olid viimasel aastal süvenenud tervisehäired, eriti piinavaks muutus kõhulahtisus. Noor mees oli muutunud voodihaigeks, kes ei olnud enam millekski võimeline. Ja põhjus – 1985. aastal maailmas levima hakanud uus nakataja, inimese immuunpuudulikkuse viirus (HIV).