KARL KÄSNAPUU ⟩ Tähenduslik elu saab alguse oma surelikkuse teadvustamisest

Paljude surmaläheduse kogemuse läbi teinud inimeste ühisosaks on, et pärast läbielatut kaob neil hirm surma ees. Vahest tuleks ka üldsusel oma suhtumist surma korrigeerida, selle asemel, et see maha vaikida ja hirmu tunda. Illustratsioon: Mark Antonius Puhkan

Sõltumata sellest, kas meile meeldib sellest kõneleda või mitte, mõjutab teadlikkus oma surmast inimeste käitumist pidevalt, mistõttu tasuks ka surma pelgamise asemel sellest hoopis uuesti rääkima õppida, kirjutab surmauurija Karl Käsnapuu.

Kuueteistkümnenda sajandi prantsuse filosoof Michel de Montaigne kirjutab oma kuulsates esseedes, et «harjutada ennast surmaga tähendab harjutada ennast vabadusega. Inimene, kes on õppinud, kuidas surra, on unustanud, kuidas olla ori.» Tegemist on vaimse tarkusega, milleni jõuab see, kes on võtnud eesmärgiks inimeseks olemise saladusi läbi tunnetada, nagu Montaigne seda tegi.

Kindlasti ei ole see ainulaadne mõte. Nimekiri endisaegsetest ja tänapäevastest suurmeestest või suurnaistest, kes surmaga sõbraks saamises inimelule olulist ning kasulikku rolli näevad, saaks hiiglama pikk.