JUHTKIRI ⟩ Kõlvart võib naasta

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts.

• Tallinnal on võimalus pöörata näoga Euroopa poole.
• Uuel linnavõimul on keerulisem koalitsiooni moodustada.
• Erakondlik toiduahel tuleb murda.

​Kui Tallinna ajaloos piisavalt kaevata, leiab ajajärke, mil linnapea koht polnud Keskerakonna ja/või Edgar Savisaare käes. 1999. aasta novembrist 2001. aasta juunini oli linnapeaks värvikas Jüri Mõis ning sealt edasi pool aastat Tõnis Palts, kes naasis sellele kohale veel üheks aastaks oktoobris 2004. Enne ja pärast Paltsi teist ametiaega oli ametis Edgar Savisaar.

Nüüd on tekkinud taas ajalooline võimalus moodustada Tallinna linnavõim Keskerakonna osaluseta. Ajalooline võimalus võiks tähendada asjaomastele kohustust õppida ajaloost, vastasel korral muutub kujunev koalitsioon ajalooks kiiremini, kui keegi jõuab öelda «Pärtel-Peeter Pere». Kes on Reformierakonna võimalik kandidaat Tallinna linnapea kohale. Kohale, mida tõenäoliselt on lubatud sotsiaaldemokraatidele, sest mis küll võis olla see, mida polnud teisipäeva õhtul sotsidele pakkuda Mihhail Kõlvartil?

Ent konkreetsest personaaliast rääkida oleks praegusel hetkel eksitav. Niisiis, uus Tallinna koalitsioon peaks õppima ajaloost. Nimelt, Jüri Mõisa omaaegne võim sai hääled kokku ning püsis ametis tänu arvukatele väiksematele partneritele ning mõnedele teistest nimekirjadest «ülehüppajatele», mistõttu hakkasid irvhambad Mõisa võimuliitu kutsuma «seitsme päkapiku koalitsiooniks». Kõige koloriitsem kuju selles seltskonnas oli kunagine interrindlane Jevgeni Kogan. Kõigil osalistel olid algusest peale igaühel omad huvid, mistõttu Savisaarel avanes peagi võimalus linnavalitsus üle võtta, kui ühine asi oli hägustunud millekski ebamääraseks.

Uus koalitsioon peab tooma pealinna euroopaliku ja eestimeelse poliitika. See tähendab erakondliku toiduahela ja ametnike maffia murdmist.

Nõnda nagu Savisaart, oli ka Kõlvartit kukutada võimalik. See ei olnud lihtne, kuid oli suhteliselt lihtne võrreldes sellega, mis saab edasi. Kui ühine liitev vastane on langenud, tuleb sõnastada ja viia ellu ühtset poliitikat, mis on keeruline oludes, kus häälte ülekaal on napp ning senise kahe koalitsioonipartneri asemel on neli partnerit pluss kolm fraktsioonitut saadikut. Neist üks, Igor Gräzin on juba  avalikkusele öelnud, et koalitsioon ei peaks tema häält vaikimisi pidama koalitsiooni hääleks, kuid teda on võimalik «veenda».

«Veenmine» on midagi, milles Keskerakond võib olla osavam. Kuid sellele vaatamata ei peaks uus koalitsioon silmist laskma kõige olulisemat. See on euroopaliku – ja eestimeelse – poliitika toomine pealinna. See tähendab erakondliku toiduahela ja ametnike maffia murdmist. Ühegi ettevõtmise edukust pealinnas ei tohi määrata onupojapoliitika stiilis kes-keda-tunneb, vaid see, kellel on parimad lahendused linnaelanike hüvanguks. Planeeringuid tuleb menetleda kiiresti ja kõigile arusaadavalt. Uue trammitee ehitus peaks toimuma nobedasti ning hiliste õhtutundideni välja. Eestikeelsele õppele ülemineku venitamine tuleb lõpetada.

Kui uus koalitsioon suudab näidata teistsugust poliitikat, on neil võimalus peale valimisi jätkata. Alternatiiv on Kõlvarti naasmine.