VIKTORIA LADÕNSKAJA-KUBITS ⟩ Praegune lõimumispoliitika on kallis ja eksklusiivne toode

Viktoria Ladõnskaja-Kubits Foto: Olga Makina

• Eesti keele oskus ei garanteeri ühiskonna sidusust.
• Lõimumisprogramm on kallis ja eksklusiivne toode.
• Lõimumine peab toimuma läbi kultuuri ja hariduse.

Värske lõimumismonitooring näitab, et arvudega integratsioonipoliitika tulemusi mõõta on edaspidi aina raskem. Ei eesti keele oskus ega ka eesti kodakondsus ei garanteeri sidusust. Mida lugeda lõimumisuuringu ridade vahelt, kirjutab kolumnist Viktoria Ladõnskaja-Kubits (Isamaa).

Meil on üsna pikk integratsioonipoliitika lugu, alustades kampaaniast «Palju toredaid inimesi» kuni «Eesti keele majade tekitamiseni». Riiklikul tasemel hakati lõimumispoliitikaga tegelema 1990. aastate lõpus: esimene valdkonna arengukava töötati välja aastatel 1997–2000 ning loodi lõimumispoliitikaga tegelevad institutsioonid, näiteks Integratsiooni Sihtasutus. Alates 2000. aastast on läbi viidud kaheksa integratsiooni monitooringut, mitmeid teisi lõimumise valdkonna uuringuid ning toimunud on arengukavade ja programmide lõpp- ja vahehindamised. Integratsioonipoliitika on tihti sattunud kriitika objektiks, kuid siiski on varasemad analüüsid selgelt kinnitanud, et ühiskonna sidusus on pidevalt kasvamas ja lõimumise võtmevaldkondades on positiivsed arengud.

Lõimumispoliitika tulemuste mõõtmine käis suures jaos keele kasutajate / keele oskajate arvu ja kodakondsuse saajate kasvu kaudu. Ehk siis sisuliselt arvude abil. Loogiline, sest senise lõimumispoliitika peamise sihtrühmana on nähtud valdavalt venekeelseid Eesti püsielanikke, kellel ei ole Eesti kodakondsust ja kes on määratlemata kodakondsusega isikud ja Venemaa Föderatsiooni kodanikud. Viimastel aastatel (paljuski seoses Ukraina- vastase sõjaga) on olukord lõimumises muutunud. Ning äsja avaldatud monitooringust saab kinnitust – keel ja kodakondsus on lõimumises muidugi endiselt olulised, aga nii lihtsalt enam keele ja kodakondsuse näitajatega lõimumispoliitika tulemuslikkust mõõta ei saa.

Enne aga kui hakata lahkama siinsete muude rahvaste seas olevaid trende, peaks juhtima tähelepanu ühele väga olulisele, isegi alarmeerivale arvule, millest värske monitooringu videotutvustamine kultuuriministeeriumi veebilehel algab: eestlaste hulgast 11 protsenti ei tunne end eesti ühiskonna osana. See on see arv, mis peab ka poliitikuid mõtlema panema, sest võib osutuda poliitilise lõhestatuse otseseks tulemiks.

Nüüd aga keskendume muude rahvaste seas aset leidnud trendidele.

Keel on suus, kodakondsus taskus, meelt pole

Oma elu jooksul olen ma lugenud tohutus koguses lõimumisuuringuid. Sisuliselt kinnitavad need ammu väga lihtsat tõdemust: muukeelsed, mitte-eestlased, venekeelne kogukond, eestivenelased (vali endale sobiv termin) ei ole homogeenne grupp. Kui veel paar aastat tagasi keegi küsinuks minu käest, et panna kokku ja lihtsas keeles selgitada kogu aastate jooksul kogutud lõimumisinfot, siis ma oleks joonistanud neli eraldiseisvat mulli. Esimene on üliintegreeritud grupp. Nende eesti keele oskus, nende kodakondsus, võib juhtuda, et isegi nimi ei vihja sellele, et taust võib olla teine kui eesti. Ma arvan, kui nende käest keegi küsiks, kuidas «muust rahvusest inimesed Eestis elavad», siis selle grupi inimesed ei saaks isegi aru, et see küsimus käib kuidagi nende kohta.

Teine grupp on sama hästi lõimunud, keeleosakajad, tunnevad end eesti ühiskonna loomuliku osana. Aga nad ei pelga/säilitavad/hoiavad oma emakeelt / juurte kultuuri / oma tausta. Kodukeel võib vabalt olla teine, see ei sega olla sama tugev koduriigi armastaja. Kolmandal grupil on keelelisi raskusi, komberuum on omamoodi, aga üldjoontes nad isegi solvuvad, kui neid käsitletakse teistmoodi kui Eesti patrioote. Tugev lojaalsus, aga napp keeleoskus on grupi tunnus. Ning viimane grupp on just see, keda stereotüüpselt kõige tihedamini käsitletakse eesti meedias muukeelse sildi all – füüsiliselt elab siin, mentaalselt aga naaberriigis või minevikus, kui kõik oli teadagi teisiti.

Kui veel paar aastat tagasi keegi küsinuks minu käest, et panna kokku ja lihtsas keeles selgitada kogu aastate jooksul kogutud lõimumisinfot, siis ma oleks joonistanud neli eraldiseisvat mulli.

Kirjeldatu on väga lihtsustatud skeem, et üldse mõista üldist pilti. Selline jaotus aitas alati, kui esitada endale küsimus, kellele peaks üldse suunama lõimumispoliitika? Eelkõige kolmandale grupile. Esimene vajadust enam ei näe, teine saab tegelikult tublisti hakkama, neljas ei taha, võib olla ka ei vaja. Kolmas aga see-eest vajab abi, et tasapisi liikuda teise grupi suunas. Veel kord rõhutan, et see on minu kolme aasta taguse olukorra kohta käiv sõnastus lõimumistrendidest arusaamisest. Ehk siis enne viimast uuringut.

Aastast 2022 ei ole olukord enam nii lihtsasti kirjeldatav. Sest saabusid sõjapõgenikud Ukrainast, mis on väga mitmekihiline omaette grupp, emotsionaalne grupp, väga subjektiivselt lõimumivajadusi käsitlev. On lisandunud ka uued migrandid Venemaalt. Ning mis on oluline ja mida kinnitas ka äsja ilmunud monitooring (võibolla see trend oli ka varem, aga polnud uuringute kaudu fikseeritud) – ka uued liikumised kohalike muude rahvaste sees.

Näiteks kui vaadata monitooringu niinimetatud klastreid (lähtudes muust rahvusest elanike Eesti identiteedi tugevusest, osalusest Eesti ühiskonna elus, usaldusest Eesti riigi suhtes, suhtlusest eestikeelses keskkonnas ning kaitsepoliitilistest hoiakutest, tõi monitooringutulemuste klasteranalüüs esile viis Eesti ühiskonnaga lõimumise tüüpi ehk «lõimklastrit»), siis avastame punasega märgistatud rühma, keda on muust rahvustest 15 protsenti, need on enamasti riigikeeleoskajad, suure tõenäosusega Eesti kodakondsusega, aga nad on riigi suhtes aktiivselt kriitilised. Teisisõnu keel on suus, kodakondsus taskus, meelt pole.

Tutvustades seda uuringut, kasutas Marju Lauristin sõna «usaldus», «usalduse kujutamise protsess». Mõistena sümpaatne, aga mõtleme nüüd korraks, kuidas siis edaspidi seda usaldust mõõta, kui keel ja kodakondsus enam ei pruugi arvuliselt näidata selget pilti sidususest. Ja veelgi suurem küsimus: mis metoodikaga saab seda usaldust kasvatada, suurendada? Tundub, et siit joonistub üks suur väljakutse.

Lõimumisprogramm kui kallis ja eksklusiivne toode

Uuringute tulemused on hindamatud, kui neid teadmisi saab rakendada praktikas, kui suudame need protsendid panna tööle ka elu matemaatikas. Alustame positiivsetest arvudest: kõigest neli protsenti muude rahvuste esindajatest absoluutselt ei oska eesti keelt. See arv ei ole mitte kunagi varem olnud nii väike. Sisuliselt võib kinnitada, et riigikeeleoskus ühiskonna tasemel pidevalt kasvab. See on siis veel enne üleminekut eestikeelsele haridussüsteemile. Ka kodakondsuse osas paistavad uuringust pigem positiivsed trendid. Tõsi, Vene kodanike arv püsib, seevastu liikumine halli passi omanikest Eesti kodakondsuse suunas on leidnud kinnitust.

Uuringus tutvustatud klastritest näeme aga ehk seda, mis pakub kõige rohkem huvi. Erinevate küsimuste-vastuste abil tuleb ikka ja jälle peaaegu üks ja sama arv: 40–45 protsenti muude rahvuste esindajate vastajatest on nii-öelda lojaalsed. Siin tulevad muidugi lavale paar suhteliselt ebamäärast terminit. Nagu näiteks «lojaalsus», «ühtsuse tunne» ja «eesti identiteet». Kõikide nende terminite osas võib nüanssides vaielda, libastuda, aga ka olla emotsioonides täpne. Veelgi enam, erinevate erakondade poliitikud, usun, sisustaksid need terminid pisut oma moodi, ka uuringu tegijad tunnistavad, et terminite sisustamise osas võib vaielda. Aga siiski, ütleme, et klastritest paistab nii, et 40–45 protsenti on tugevalt lõimunud, nad on riigi identiteedi kandjad. Isegi siis, kui keel ei ole sorav.

Samas umbes võrdne grupp (nende hulgas 15 «aktiivne kriitiline» ja 28 «passiivne osa»), mis on minu enda hinnangul üsna suur arv, mille sees on palju eesti keeles rääkijaid ja kodanikke, aga ühtset sidusust riigiga ei pruugi näidata. Ehk siis vanade uuringute järgi me ilmselt nimetaksime neid lõimunud osaks (räägivad keelt ju), aga tuleb välja, et meelsuse poole pealt pole siiski lõimunud.

Üsna suur osa muude rahvaste esindajatest ei vaja enam lõimumist, sest sai/saab hakkama, ning osa ei vaja lõimumist, sest ei taha seda sellisel kujul.

Kui ma loen neid uuringuid, proovin alati mõista, kui suur on see reaalne arv inimestest, kes on üldse käsitletav kui lõimumispoliitika objekt? Kellele me suuname, kellele töötab ja orienteerub kogu meie lõimumismasin? Kui kogu uuringu erinevatest küsimustest-vastustest protsente arvudesse panna, rakendada analüüsivõimet, siis seda, ütleme vanamoodi lõimumist (mida saaks keele ja kodakondsuse järgi mõõta) vajavate arv võib osutada üllatavalt väikseks. Põhjus on lihtne: üsna suur osa muude rahvaste esindajatest ei vaja enam lõimumist, sest sai/saab hakkama, ning osa ei vaja lõimumist, sest ei taha seda sellisel kujul. Nende vahel on need, kes endiselt vajaksid. Muidugi, lõimumiseksperdid võivad minuga vaielda, aga ma pakun, et praeguse lõimumispoliitika suunda vajajaid on maksimaalselt 150 000. Tuleb välja, et me pakume üsna eksklusiivset, väga kallist toodet.

Veel üks huvitav trend, mida vaadata uuringust, on eraldiseisev meediatarbimise uuring. Meedia tarbimine on läinud tegelikult varju. Hindan kõrgelt meediakanalite tarbimise uuringut, kuid siiski möönan, et seda on objektiivsetel põhjustel suhteliselt raske läbi viia. Kujutame korraks ette, tehakse küsitlus ja inimene peab vastama, mis on tema jaoks kõige olulisemad infokanalid? Tema aga teab, et Venemaa kanalid Eestis on keelatud. Mis vastuse ta suure tõenäosusega annab? Seda, mida temalt oodetakse, mitte seda, mis on tõele vastav. Siit uuringust näeme, et 12 protsenti muust rahvusest peab väga oluliseks Venemaa kanaleid. See arv on väga kahtlane. Eriti kui vaadata teist arvu – järsult kasvanud sotsiaalmeedia kaudu leviva info kasutamise kohta. Seda siis ka vanema põlvkonna sees. Seisame silmitsi varjatud trendiga. Esiteks, iga vastus küsitlusele on subjektiivne, seda pole võimalik arvudega mõõta, teiseks Venemaa kanalite tarbimise välistamine telekastist ei tähenda veel, et neid ei vaadata mujalt. Ja see on väga naiivne, kui me võtame tõena 12 protsenti.

Muidugi kohaliku venekeelse meedia tarbimine on kasvutrendis. Seda tegelikult juba koroona ajast, sest elu jaoks oluline praktiline info tuleb siit, mitte mujalt. Aga mõeldes, kellele me suuname oma lõimumisprogramme, prooviks vastata tõsiselt ka küsimusele, mida me ootame kohalikust venekeelsest meediast? Kui suur on reaalne sihtrühm? Mida me eesmärgina näeme, kas «ühtne meediaruum» aastate jooksul tasapisi muutub ka ühekeelseks? Või kohaliku venekeelse meedia väljakutse on tasapisi mõelda läbi oma toodangut uussisserändajatele praktiliseks info edastamiseks? Aga äkki on väljakutse ehitada suurem venekeelne kanal, mis kõnetaks ka vene keelt kõnelevaid teistes Euroopa riikides? Variante on mitmeid. Vastata siiski võiks, sest kohalik tarbija ei ole lõputu. Ja mida efektiivsem on ühtsustunnet eesmärgina käsitlev lõimumispoliitika, seda väiksem on tegelikult kohaliku vene meedia sihtrühm.

Mida teha siis teisiti?

Aasta 2022, hilisemad sündmused ja reaktsioonid sellele just lõimumise valdkonnas on nii olulised, et neid arvestades oleks patt mitte korrigeerida oma lõimumispoliitikat. Selge see, et iga poliitiliselt võetud suund on nagu suur vaal, mida kasvõi natukene pöörata on tõsine väljakutse. Praegusel hetkel kehtib meil lõimumis-, sh kohanemisprogramm, 2023–2026. Elluviidavad tegevused ja prioriteedid lähtuvad «Sidusa Eesti arengukavast 2021–2030» ning kooskõlas strateegia «Eesti 2035» pikaajaliste sihtidega. Sisuliselt olid meie suuremad lõimumiseesmärgid poliitiliselt vastu võetud enne Venemaa täiemahulise agressiooni algust. Nüüd on avaldatud värske uuring. Uuringus on palju olulist, kuid siiski: vanade eesmärkidega (keele ja kodakondsuse kaudu) mõõtmine läheb meil pigem positiivselt. Punane (aktiivselt kriitiline ja passiivsed klastrid) annab signaale meelsuse kohta.

Keeleõpe on muidugi ülioluline, aga kuidas siis meelt ja sedasama usaldust ning sidusust tõsta? Minu vastus: lõimumine peab üha rohkem toimuma kultuuri ja hariduse kaudu.

Ja kuidas sellega töötada? Sest kõik need terminid «lojaalsus, meel, ühtsus, riigi identiteet» ja nii edasi on tundlikud mõisted. Me elame õigusriigis, kus sõna «propaganda» on eelkõige tumeda hindamistooniga. Samas just seda ühtsust me vajamegi. Je see pole enam lõimumisosa, see on julgeolek.

Väga filosoofiline küsimus: mis on lõimumise suurem eesmärk? Et ühiskond toimiks, et inimene selles ühiskonnas oleks õnnelik. Mina sõnastaksin just sellisena «integratsiooni kahesuunalisuse». Mõlemad need faktorid on saavutatavad ainult siis, kui on tagatud julgeolek, riigikaitse. Ning julgeoleku mõõtmine toimub põhiseaduses sätestatule ohuhinnagu kaudu: kas on oht kaotada vabariik, keel, kultuur, rahvus jne. See on see tuumik, millest alustada lõimumise mõtestamist.

Keeleõpe on muidugi ülioluline, aga kuidas siis meelt ja sedasama usaldust ning sidusust tõsta? Minu vastus: lõimumine peab üha rohkem toimuma kultuuri ja hariduse kaudu. Vastuseks teisele suurele küsimusele «kellele me suuname oma lõimumist» ei saa enam pakkuda üldist «venekeelsetele püsielanikele», lõimumispoliitika peaks muutuma sihitumaks.