VIKTORIA LADÕNSKAJA-KUBITS ⟩ Praegune lõimumispoliitika on kallis ja eksklusiivne toode

Viktoria Ladõnskaja-Kubits Foto: Olga Makina

Värske lõimumismonitooring näitab, et arvudega integratsioonipoliitika tulemusi mõõta on edaspidi aina raskem. Ei eesti keele oskus ega ka eesti kodakondsus ei garanteeri sidusust. Mida lugeda lõimumisuuringu ridade vahelt, kirjutab kolumnist Viktoria Ladõnskaja-Kubits (Isamaa).

Meil on üsna pikk integratsioonipoliitika lugu, alustades kampaaniast «Palju toredaid inimesi» kuni «Eesti keele majade tekitamiseni». Riiklikul tasemel hakati lõimumispoliitikaga tegelema 1990. aastate lõpus: esimene valdkonna arengukava töötati välja aastatel 1997–2000 ning loodi lõimumispoliitikaga tegelevad institutsioonid, näiteks Integratsiooni Sihtasutus. Alates 2000. aastast on läbi viidud kaheksa integratsiooni monitooringut, mitmeid teisi lõimumise valdkonna uuringuid ning toimunud on arengukavade ja programmide lõpp- ja vahehindamised. Integratsioonipoliitika on tihti sattunud kriitika objektiks, kuid siiski on varasemad analüüsid selgelt kinnitanud, et ühiskonna sidusus on pidevalt kasvamas ja lõimumise võtmevaldkondades on positiivsed arengud.

Lõimumispoliitika tulemuste mõõtmine käis suures jaos keele kasutajate / keele oskajate arvu ja kodakondsuse saajate kasvu kaudu. Ehk siis sisuliselt arvude abil. Loogiline, sest senise lõimumispoliitika peamise sihtrühmana on nähtud valdavalt venekeelseid Eesti püsielanikke, kellel ei ole Eesti kodakondsust ja kes on määratlemata kodakondsusega isikud ja Venemaa Föderatsiooni kodanikud. Viimastel aastatel (paljuski seoses Ukraina- vastase sõjaga) on olukord lõimumises muutunud. Ning äsja avaldatud monitooringust saab kinnitust – keel ja kodakondsus on lõimumises muidugi endiselt olulised, aga nii lihtsalt enam keele ja kodakondsuse näitajatega lõimumispoliitika tulemuslikkust mõõta ei saa.