Ksenia Repson

FOTO: Marina Puškar

Venemaal on selline kunstirühmitus nagu Voina, kellele meeldib korraldada äärmiselt provokatiivseid ettevõtmisi. Ise nad nimetavad oma tegusid kontseptuaalseks protesti-tänavakunstiks.


Voina tuumikuks on rahvusvaheliselt ja ülevenemaaliselt tagaotsitavad Natalja Sokol ja Oleg Vortnikov, korduvalt kinni peetud Antiseligeri organiseerija Pjotr Verzilov ja Lunastaja Kristuse katedraalis korraldatud punkpalvuse pärast praegu kinni istuv ansambli Pussy Riot liige Nadežda Tolokonnikova. Voina oli mulle ammu teada ja mõnikord uudistasin, mida nad on jälle korda saatnud, kuid Pussy Riotist sain teada alles hiljutiste sündmuste tõttu.

Millega siis on Voina kuulsaks saanud? Ikka oma radikaalsete ettevõtmistega, mille hulka on kuulunud supermarketist kanaliha pihtapanemine, peites liha tuppe. 2010. aastal maalisid nad Peterburis Liteinõi sillale 65-meetrise peenise, mida ei õnnestunud maha pesta isegi kahe tuletõrjemasina pingutustega – ja sealjuures pälvis see imeasi ülevenemaalisel konkursil parima tänapäeva visuaalkunsti preemia.

Raske on unustada vahetult enne 2008. aasta presidendivalimisi korraldatud üritust «N...u järglase karupoja poolt!» – orgiat Timirjazevi-nimelises muuseumis. Selles osales avalikult seksides toona viimaseid kuid rase ja nüüd äsja süümevangiks tunnistatud Nadežda Tolokonnikova. Ürituse iiveldamaajavaid pilte võivad internetist seniajani leida kõik.

Nüüd võtsid Voinaga seotud Pussy Rioti naised ette teadagi mida. Kui sõnavabadus tähendab ka niisuguseid ettevõtmisi, siis ma tõepoolest ei saa sõnavabadusest üldse midagi aru.

Olen üritanud mõista, miks Eesti president võttis osa Pussy Rioti toetuseks korraldatud kontserdist. Kas tegu oli sellise taseme üritusega, mis nõudis spetsiaalselt presidendi tähelepanu?

Parlamendisaadikutest võib aru saada, nemad esindasid enda ja oma sadade valijate huve. Aga president esindab ju ennekõike riiki. Kas on siis meie riigi huvides mingil moel toetada, õigustada või üldse pöörata tähelepanu sellistele väljaastumistele? Asi ei ole ju ainult selles, mis toimus mõne aja eest kirikus, vaid selles, kuidas nad ennast üldse ülal peavad. See ei ole sõnavabadus, see on sõnavabaduse kuritarvitamine.

Teatavasti ei anta ajakirjanduses üldjuhul sõna psüühiliselt haigetele inimestele ega tehta intervjuusid purjus inimestega. Niisugust käitumist peetakse täie õigusega ebaeetiliseks. Ma pole seniajani veendunud, et Pussy Rioti juhtum väärib ajakirjanduses ja välismaiste poliitikute tähelepanu. Lõppeks toimub ju Venemaal iga päev sündmusi, mille puhul tuleks tõepoolest näppu vibutada: «Ai-ai-ai, kuidas on siin lood sõnavabadusega?»

Pussy Riotile pakutud karistus on siiski ebamõistlikult suur.