Juhtkiri ⟩ Meie rahva raskeim päev

Päeva karikatuur, 25. märts. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Eesti ajaloost leiab kahjuks hulgaliselt kurbi päevi, mida mälestada. 25. märts kuulub nendest kindlasti kõige traagilisemate ja traumaatilisemate sekka.

Sellel esmaspäeval möödub 75 aastat märtsiküüditamise algusest. See neli ööpäeva väldanud küüditamislaine oli Nõukogude Liidu kõige suurem terroritegu eestlaste vastu. Samasugune küüditamine leidis aset aga ka Lätis ja Leedus.

Nende päevade vältel võtsid võimud kinni ja panid Siberisse suunduvatesse loomavagunitesse üle 20 700 Eesti inimese, kellest ligi 80 protsenti olid naised ja lapsed. Noorim küüditatu oli teadaolevalt kolmepäevane vastsündinu, vanim 85-aastane. Siberis hukkus asumisele saadetutest ligikaudu 3000.

See inimsusevastane kuritegu ei piirdunud ainult nendega. Sadu või isegi tuhandeid inimesi saadeti hiljem neile järele. Kokku moodustas see kolm protsenti 1945. aasta Eesti elanikkonnast. Siberisse asumisele saadetutel sündisid lapsed, kui palju neid täpselt oli, ei tea keegi, aga tõenäoliselt üle tuhande.

Kannatada said aga ka väljasaadetute lähedased, sugulased ja tuttavad ning kõik, kes elasid aastaid hirmus, et nemad võivad olla järgmised. Inimesed, kes ei julgenud enam öelda, mida nad mõtlevad ja tunnevad.

Nende päevade vältel võtsid võimud kinni ja panid Siberisse suunduvatesse loomavagunitesse üle 20 700 Eesti inimese, kellest ligi 80 protsenti olid naised ja lapsed.

Küüditatavate nimekirja lisamiseks oli piisav nõndanimetatud natsionalisti olemasolu perekonnas või perekonna lugemine kulakute sekka. Nii oli see sihitud rahvuslikumalt meelestatud ja edukamate eestlaste vastu – kuigi eks nimekirja võis sattuda igasugustel põhjustel.

Küüditamisest on kirjutada palju. Nii traumaatilise sündmuse puhul ei saagi see teisiti olla. Kolmveerand sajandit on möödunud, kuid küüditamisega seonduv tekitab meil endiselt küsimusi. Isegi pealtnäha nii selges asjas, kuidas suhtuda küüditajatesse. Võiks ju arvata, et hukkamõist on üksmeelne, aga võta näpust.

Kui paari aasta eest tuli välja, et küüditamisel osalesid lugupeetud kirjanikud Juhan Smuul ja Debora Vaarandi, siis leidus mitmeid inimesi, kes püüdsid nende tegevust kuidagi pisendada ja isegi välja vabandada, keeruliste aegade ja millega iganes veel. Ei, 1949. aastal küüditamises kaasa löömine pole mingil moel vabandatav, ole sa kui teeneline kultuuriinimene tahes.

Teisest küljest on aga hea, et küüditamine inimestes endiselt mõtteid ja kirgi tekitab. Sest tegu on kuriteoga, mida ei tohi unustada. Nii avaldame esmaspäeval Postimehe veebis ja teisipäevases paberlehes koostöös Eesti Mälu Instituudiga korraldatud märtsiküüditamise mälestuspäevale pühendatud kirjandivõistluse «Kiri küüditatule» parimad tööd.