/nginx/o/2021/08/25/14018609t1h5dac.jpg)
Kagu-Eestis toimus 1999. aastal arhitektuuri- ja geograafiaüliõpilaste ühine harjutus, siis kui rongid veel Tartu-Valga-Võru kolmnurgas sõitsid. Ülesande said nad ka. Et mis mulje võiks see kant mõnele kaugele külalisele jätta ja kuidas sealmail turismi arendada? Seda kusjuures hüpermobiilses tuleviku keskkonnas.
Tudengid lasid fantaasial lennata. Kaks värvikaimat tegelast olid (mäletamist pidi) pankur Franz ja šeik Ali. Esimene võis päevade kaupa vaadelda tädi Maali lehmaga karjamaale kulgemist ja kuidas ta Punikut edasi paneb (st lööb lehmaketi vaia jälle uude kohta). Ali, kes liikus ülepea kosmosesõidukiga, oli aga vaimustuses üleni rohelisest Kagu-Eesti maastikust ja armastas just soojas suvevihmas ringi jalutada.
Mis on nende lugude sõnum loodavale üleriigilisele planeeringule «Eesti 2050»? Esiteks see, et ruum on luksus. Planeet Maa elanikkond kasvab ja jõuab peagi 10 miljardini. Eriti jõukam rahvas eelistab aga jätkuvalt avarat ruumi. Aga mitte igasugust! Väärtuslik on hea ja ilus elukeskkond ehk kohad, millel on lisaks miljoni dollari vaatele ka hea maine ja lahke rahvas, mis on turvalised ja samas hästi juurdepääsetavad.
Maailma metropolidesse saab lennata küll. Seal on ka palju raha, aga mis see ikka maksab, kui õhk ei paista läbi ja sööb kopsud seest. Kui linnas on vaid betoon, klaas ja asfalt, mis suviti sulab, kui kodust tööle kulgemisele kulub tunde ja on veel oht, et ummikus satud röövlite ohvriks. São Paulos lahendati see eliidi jaoks kopterite ehk kõige kulukama ja keskkonnavaenulikuma transpordivahendiga. Nii võiks ju Franzu mõista, et ta pangalinna siginale-saginale eelistab viibida «Ühes väikses Eesti linnas /…/ mille nimi on Otepää».
Kliimamuutusega on puhas magevesi paljudes troopikapiirkondades muutunud üha väärtuslikumaks. Kõrbestumine hiilib Saharast juba Lõuna-Euroopasse. Kui Balti-Põhjamaade suusailm saab üha kehvem olema – keskmised temperatuurid tõusevad siin enim –, siis ka vihma ladistab rohkem.
Mõtelda vaid, ühe kobeda sügistormiga sajab Eestisse maha miljardi euro eest puhast vett. See taevane kingitus ületab enam kui tuhat korda Saudi Araabia suurima, üle seitsme miljardi dollari maksnud Ras Al-Khairi veemagestustehase päevatoodangu. Et 70 protsenti saudide tarbeveest on magestatud, siis poleks ka ime, kui Alile meeldiks sõna otseses mõttes vihmas ehk vedelas vormis rahas liguneda.
Sõja korral muutub osa suurlinnast elamiskõlbmatuks, nagu oli näha šokinäitusel «Hetk». Kui laseme käest aga väikelinnad ja maakohad, siis kuhu minna?
Troopikas sajab vähem ja temperatuurid kerkivad üha enamates kohtades üle 50 kraadi. Elatavat ja viljakat maad jääb Maal vähemaks, aga toitu on juurde vaja. Hiina ja India miljardielanikkonnad ei piirdu ammu enam paari tassi riisiga päevas, vaid soovivad ja ka saavad lubada endale üha enam loomset ja kalast toitu. Mis omakorda tähendab kahekordset mereelukate, kolmekordset kana-, neljakordset sea- ning kaheksakordset lamba-veise taimse sööda kulu. Kuskil tuleb seda kasvatada.
Eesti põllumaa hind on praegu Euroopa Liidus tagant neljas. See kasvab. Biomajandusel saab nii toidu, tehniliste kultuuride kui ka energia tootmisel olema hiilgav tulevik. Ka seni minimaalselt rakendatud Eesti 2,5 miljonit hektarit mereala lubab arendada akvakultuuri: lisaks ajaloolisele merekala püügile ja planeeritavatele meretuuleparkidele näiteks viimaste juurde ankurdatud kalasumbad, vetika- ja karbikasvatus.
Omakorda tuleb riigil aga tõsiselt mõelda maa- ja veeomandi juriidikale, sest maa- ja veekrabamine käib maailmas suurtel tuuridel: needsamad lääne pankurid ja Araabia naftašeigid, aga ka Hiina riigikapitalistid soovivad paigutada kapitali perspektiivsetesse harudesse ja kontrollida ressursse. Ajaloos on meil moonakaks olemist piisavalt kogetud, seda ei peaks enam omal maal laskma sündida.