JUHTKIRI ⟩ Suur privileeg

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts

• Venemaa on teatanud nüüd, et Ukrainas on sõda.
• Need, kes toetavad Putinit, ei tohi osaleda Eesti valimistel.
• Takistuseks Vene kodanikelt valimisõiguse äravõtmisel on erimeelsused valitsuses.

Reedel tuli uudis, et Venemaa presidendi pressiesindaja Dmitri Peskovi arvates on Venemaa nüüd sõjas. «Erioperatsioon» kestab juba kolmandat aastat, vähemalt 350 000 venelast on tapetud või sandistatud, kuid alles nüüd julgevad Venemaa valitsejad sõda sõjaks nimetada. Ilmselt oli vaja ära oodata juba 25 aastat Venemaad valitsenud Vladimir Putini järgmiseks kuueks aastaks ametisse võidmise rituaal.

Meie elame demokraatlikus riigis ja võime asju nimetada õigete nimedega. Paraku tähendab demokraatia ka seda, et otsustamine võib võtta aega.

Kulus pisut üle aasta, et võtta vastu seadus, millega lõpetati Venemaa kodanikele relvalubade väljastamine. Kulus veel aasta ja eelmisel nädalal kaotasid varem välja antud relvaload kehtivuse. Kuu aega tagasi oli Eestis elavate Venemaa kodanike käes 807 relva, praeguseks on need kõik politseisse hoiule viidud.

Venemaa kodanike valimisõigusest hakati rääkima samal ajal, kuid kahjuks ei ole siin peaaegu mitte mingisuguseid arenguid toimunud.

Meie tänavatel ei sõida enam Vene numbrimärkidega autod, ent kui midagi ei muutu, siis lähevad Venemaa kodanikud järgmise aasta oktoobris Eestis kohalikke omavalitsusi valima, täpselt samamoodi, nagu nad käisid eelmisel pühapäeval Venemaa saatkonnas Venemaale presidenti valimas.

Tuleb nõustuda julgeolekueksperdi Erkki Koortiga, kes meie laupäevases lehes kirjutab, et «agressorriikide kodanike valimisküsimuse probleem ei lahene iseenesest. Meil ei ole tulevikku silmas pidades õigust olla mingis ebamäärases nõidusunes».

Valimisõigus on privileeg. Ei ole lihtsalt sünnis, kui demokraatlikus Eestis kuulub see privileeg ebainimlikku sõda pidava diktaatorliku riigi kodanikele.

Eelkõige tuleb nõidusunest üles ärgata valitsusel. Sest kui lugeda meie neljapäevasest lehest «Erakondade vox populit», siis ei ole riigikogu siin takistuseks. Näiteks ütleb Isamaa fraktsiooni esimees Helir-Valdor Seeder, et meil ei ole enam aega vaielda, kas Vene kodanikelt valimisõiguse äravõtmiseks on vaja muuta põhiseadust või ei.

Tal on õigus: põhiseaduse muutmist tuleb alustada kohe, sest isegi kiireloomulisena võtab see aega vähemalt seitse kuud.

Tuleb ka otse välja öelda, miks Venemaa kodanikelt valimisõiguse äravõtmine ei edene. Peaminister Kaja Kallas ei varjagi, et takistuseks on sotsiaaldemokraadid. Aga siis tulebki nii öelda ja lasta parlamendil otsustada. Põhiseaduse kiireloomuliseks muutmiseks on põhjusega seatud väga kõrge künnis, kuid see ei ole sada protsenti.

Põhiseaduses sätestatud neljaviiendikuline häälteenamus tähendab 81 häält, seega on otsuse blokeerimiseks vaja 21 häält. Sotsiaaldemokraatidel ja Keskerakonnal on kahe peale kokku 15 häält, mistõttu pole põhjust arvata, et põhiseaduse muutmine riigikogust läbi ei läheks.

Venemaa kodanikelt valimisõiguse äravõtmine ei tähenda kellegi karistamist. Küsimus on väärikuses. Valimisõigus on privileeg ja ei ole lihtsalt sünnis, kui demokraatlikus Eestis kuulub see privileeg ebainimlikku sõda pidava diktaatorliku riigi kodanikele.