ANDREI KUZITŠKIN ⟩ Nii võitis Putin valimised: võltsimise anatoomia

Venemaa presidendivalimised Tallinnas 17. märtsil 2024. Foto: Indrek Meltsas

• Venemaal on igasuguse tasemega valimistel manipuleeritud juba aastaid, et tagada sobilik võit.
• Reede öösel vastu laupäeva ja järgmisel öösel topiti valimiskastidesse pakkide viisi sedeleid.
• Eestis ja Lätis langes valimisaktiivsus 2018. aastaga võrreldes kümme korda.

Venemaal lõppenud valimised äratasid läänes vähe tähelepanu, kuna selle tulemused olid ette ära määratud: Putini «triumfis» ei kahelnud ükski politoloog ja seda võeti kui sündinud tõsiasja, kirjutab kolumnist Andrei Kuzitškin.

Kindlasti pakuvad aga huvi möödunud «valimiste» võltsimise ulatus ja mehhanismid. Ulatus võimaldab hinnata Venemaa võimude küünilisuse astet ja Putini enda adekvaatsust. Pettuste mehhanismide uurimine aitab läänel kehtestada Venemaa valimissüsteemi vastu sihitud sanktsioone ja diskrediteerida Putini «võitu» Moskva geopoliitiliste liitlaste seas.

Venemaa valimiste anomaaliad

Ma olen valimisstatistikat uurinud üle 20 aasta ja analüüs näitab, et Venemaal on igasuguse tasemega valimistel manipuleeritud juba aastaid, et tagada föderaal- või kohalike võimude toetatud kandidaadi võit. Jutt käib sellistest võtetest nagu hääletussedelite lisamine, protokollidesse moonutatud andmete sisestamine, valima sundimine ja kontroll selle üle, kelle poolt valijad täpselt hääletavad. See tähendab, et Venemaal pole hääletamine täiesti salajane. Kuid tavaliselt püüavad võimud presidendivalimisi ausamalt ellu viia, et mitte heita kahtluse varju võitja legitiimsusele. See oli nii peaaegu alati. Aga mitte praegu. 2024. aastal heideti Venemaal igasugune sündsus kõrvale ning Putini kasuks laiaulatuslikke võltsinguid korraldanud võimude valelikkus ja küünilisus ületas kõik piirid.

Veebruaris ennustasin Aru TV YouTube'i kanalil, et Putini «valimistel» tuleb valimisaktiivsus 75 protsenti ja Putin ise saab üle 80 protsendi häältest. Ma lähtusin eeldusest, et valimised kestavad kolm päeva ja see mobiliseerib rohkem valijaid kui 2018. aastal, kui hääletati ühel päeval ja valimisaktiivsus oli 67 protsenti. Ja loomulikult peab Putinile olema tagatud rohkem hääli kui kuus aastat tagasi, kui tema tulemus oli 77 protsenti.

Hiljuti ilmus ühest Peterburi valimisjaoskonnast video, kuidas öösel roomab valimiskomisjoni liige valvekaamera eest varju jääda üritades põlvili paksu hääletussedelite pakiga valimiskastini ja hakkab neid sinna toppima.

Ja siin on teile tulemus: keskvalimiskomisjoni ametlikel andmetel oli valimisaktiivsus 77 protsenti ja Putin sai 87 protsenti ehk 87 miljonit häält. Nii valimisaktiivsus kui ka tulemus osutusid täpselt 10 protsenti suuremaks kui 2018. aastal. See tähendab, et võimud ei üritanudki petta ja keerulisi manipuleerimisskeeme välja mõelda: nad lihtsalt lisasid eelmistele numbritele 10 protsenti ja andsid regioonidele korralduse mahtuda nende kontrollnäitajate sisse.

Praeguseks on juba palju teavet selle kohta, kuidas Putini tulemusi tõsteti: reede öösel vastu laupäeva ja laupäeva öösel vastu pühapäeva topiti valimiskastidesse pakkide viisi hääletussedeleid. Hiljuti ilmus ühest Peterburi valimisjaoskonnast video, kuidas öösel roomab valimiskomisjoni liige valvekaamera eest varju jääda üritades põlvili paksu hääletussedelite pakiga valimiskastini ja hakkab neid sinna toppima. Aga valves olev politseinik pöörab pilgu kõrvale ja teeb näo, et ei märka midagi. Vaene naine aga ei teadnud, et valimisjaoskonnas ei olnud mitte üks, vaid mitu voogedastuskaamerat. Nagu venelased ütlevad: see on ühtaegu naljakas ja kurb!

Väga tõhusa sunnivahendina töötas elektrooniline kaughääletamise süsteem. Seda kasutati just «kõikuvates regioonides», kus kuus aastat tagasi olid Putini tulemused ebastabiilsed. See süsteem on täielikult Venemaa eriteenistuste kontrolli all. Tööandjad sundisid valijaid veebihääletamiseks registreeruma ja lubasid jälgida iga häält. Selle tulemusena oli valimisaktiivsus elektroonilisel hääletamisel 94 protsenti ja Putin sai elektroonilisel teel antud häältest üle 90 protsendi isegi nendes regioonides, kus mitteelektroonilisel teel jäi tema valimitulemus alla 80 protsendi. Näiteks Moskvas.

Lisaks loendati häältelugemise käigus palju kehtetuid sedeleid Putini kasuks. Arvukalt tuvastati fakte, kui kandidaat Davankovile antud häälte arv ringkonna valimiskomisjoni protokollis ja keskvalimiskomisjoni (KVK) andmebaasis ei kattunud. Näiteks oli ringkonna protokollis Davankovil 115 häält ja KVK andmetel 15 või sai Davankov mõnes teises ringkonnas 360 häält, aga KVK andmetel 60. Tõenäoliselt võtsid protokollide registreerimissüsteemi haldurid segaduse vältimiseks lihtsalt protokollidest ümmarguse arvu hääli maha ja kandsid need üle Putinile.

Kuid lihtne matemaatiline analüüs võimaldab kindlaks teha, et Putini lõplik valimistulemus on läbinisti võltsitud. Pettuste avastamiseks on olemas täpsed algoritmid, mida kinnitavad sadade valimiste statistilised andmed. Näiteks häälte lugemisel kõiguvad kandidaatide tulemused pidevalt 10 protsenti või üle selle. Putinil on erijuhtum. Kui loetud oli viie protsendi jaoskondade hääled, sai Putin kohe 87,8 protsenti. Ja hiljem muutus see number vaid kümnendike võrra: 87,67 protsenti, 87,51 protsenti, jne. Ja kokkuvõttes oli tulemus 87,28 protsenti. Sellise «ühtlase» tulemuse tõenäosus on 1:100 000.

Kuid valimisaktiivsusega oli probleeme: selle näitajaga on alati keerulisem manipuleerida, sest valijate nimekirjadega on vaja vaeva näha: iga valija kohta, kes ei tulnud valima, tuleb rida ära täita ja visata tema asemel kasti sedel. Seetõttu visati nendes regioonides, kus manipuleerimise tase oli kõrge, hääletussedeleid lihtsalt pakkidena kasti ilma nimekirju muutmata ja valimisaktiivsus suurenes märkimisväärselt – 15 kuni 20 protsenti.

Kuid oli ka regioone, kus valimisaktiivsus kuue aastaga praktiliselt ei muutunud. Need on valimisjaoskonnad sõjaväeosades, kus Putin sai 99-protsendilise valimisaktiivsuse juures 99 protsenti häältest. Siin pole lihtsalt enam midagi muuta. Või traditsiooniliselt madala valimisaktiivsusega ja vähese manipuleerimisega regioonid.

Näiteks minu kodune Tomski oblast. 2018. aasta presidendivalimistel oli Tomski oblastis valimisaktiivsus 59 protsenti ja 2024. aastal 60 protsenti. Seejuures jäi oblastikeskuses Tomskis valimisaktiivsus alla 50 protsendi ja mitmes jaoskonnas, kus on üliõpilaste ühiselamud sai Putin alla 50 protsendi häältest. Tomskis saavutas Davankov tugeva teise koha ja kahes linnajaoskonnas ületas rikutud sedelite arv 30 protsenti. Putin sai Tomski oblastis 80 protsenti häältest, kuid tervikuna võttes ei osalenud enam kui pooled piirkonna valijatest valimistel või hääletasid Putini vastu. Kuid kogu Venemaal oli selliseid regioone vähe, ülejäänutes olid tulemused täielikult võltsitud.

Kokkuvõtteks: Venemaa hääletustulemuste detailne matemaatiline analüüs näitab, et Putini ametliku versiooni järgi saadud 87 miljonist häälest lisati talle vähemalt 22 miljonit häält.

Kas Putin on tulemusega rahul? Pigem jah kui ei. Ta sai maksimumi, mis oli võimalik. Asi on selles, et vastavalt seadusele pidid ülejäänud kolm kandidaati koguma vähemalt kolm protsenti hääli, et neid esitanud parteid saaksid valimistulemuste põhjal ligikaudu 500 miljonit rubla (5 miljonit eurot): 152 rubla ehk 1,52 eurot hääle eest. Ja Putin lubas selgelt oma spoilereid riigi kulul premeerida. Nii et vähemalt üheksa protsenti häältest läks kandidaatide hoiupõrsasse. Ja mõned protsendid on kindlustusfond hääletussedelite massilise rikkumise puhuks.

Muide, palju räägitakse jaoskondades toimunud intsidentidest, kui inimesed valasid valimiskastidesse briljantrohelist või proovisid isegi sedeleid põlema panna. Sellest sai pretsedent, midagi sellist pole kunagi varem juhtunud. Kuid pigem olid need organiseeritud provokatsioonid, et lisada valimistesse draamat. Kogu Venemaal registreeriti umbes 150 sellist intsidenti ja umbes 200 inimest peeti kinni. Pooled neist tunnistasid, et tegutsesid raha lubanud või nende elu ähvardanud telefonipetturite juhiste järgi. Kuid üle loeti ka «rohelised sedelid» ja valimistulemusi need ekstsessid ei mõjutanud.

Keskpäev Putini vastu

Paguluses viibivate venelaste juhid kutsusid valimiste eel oma toetajaid üle kogu maailma 17. märtsi keskpäeval valima, et näidata solidaarsust Aleksei Navalnõiga, kes vahetult enne oma surma selle aktsiooni algatas. Tegevus toimus nii Venemaal kui ka välismaal. Korraldajad said palju kriitikat radikaalsematelt opositsionääridelt, kelle arvates suurendas sellise ürituse korraldamine valimisaktiivsust.

Tahan öelda: SEE KRIITIKA ON TÄIELIK JAMA! Protestijad oleksid võinud tulla erinevatel päevadel ja keegi poleks neid märganud. Nad oleksid võinud impotentsest vihast koju jääda ja teleka poole sülitada. Kuid 17. märtsi keskpäeval näitasid valimisjaoskondade pikad järjekorrad, et Vene opositsioon on elav ja tegus ning inimestel oli võimalus oma solidaarsust näidata ja mõttekaaslastega vähemalt lühikest aega koos viibida.

On väheusutav, et selles aktsioonis osales üle ühe miljoni inimese. Putinile joonistatud 87 miljonist häälest on see 1,1 protsenti. Aga pilt oli ilus ja Kreml oli marus. Seetõttu ähvardas Moskva prokuratuur juba päev varem kõiki aktsioonis osalejaid kriminaalvastutusele võtmisega.

Samuti tuleb mõista, et ettevõtmine võimaldas konsolideerida välismaal paguluses elavaid venelasi. Hääletustulemused osutusid sensatsioonilisteks. Muidugi tegi Vene välisministeerium halva mängu juures head nägu ja teatas Maša Zahharova suu kaudu «uskumatust» valimisaktiivsusest piiritagustes valimisjaoskondades – 374 000 inimest – ja Putini võidust 72-protsendilise valimistulemusega.

Sensatsiooniline oli Putini läbikukkumine Vietnamis, Serbias ja Montenegros, mis on traditsiooniliselt Moskvale orienteerunud ja kus on alati olnud tugevad venemeelsed meeleolud.

Tuletan aga meelde, et 2018. aastal osales Venemaa presidendivalimistel välismaal 474 000 inimest ning Putin võitis kõigis jaoskondades ja sai 98 protsenti häältest. Sellel aastal sai Putin täieliku kaotuse osaliseks Kasahstanis, Barcelonas, Lissabonis, Pariisis, Londonis, Prahas, Jerevanis, Iisraelis, Vietnamis ja paljudes teistes riikides ja linnades, kus ta kuus aastat tagasi oli selge liider.

Sensatsiooniline oli Putini läbikukkumine Vietnamis, Serbias ja Montenegros, mis on traditsiooniliselt Moskvale orienteerunud ja kus on alati olnud tugevad venemeelsed meeleolud. Belgradis hääletas Putini poolt 11 protsenti ja Podgoricas umbes 8 protsenti valijatest. Seejuures edestas Davankov oluliselt Putinit ning rikutud sedelite arv ulatus kuni 30 protsendini. Kuid neis Euroopa riikides, kus Putin ikkagi sai üle poole häältest – Saksamaal, Belgias ja Itaalias – kukkus valimisaktiivsus kolinal ja jäi vahemikku 2 kuni 10 protsenti.

Eestis ja Lätis langes valimisaktiivsus 2018. aastaga võrreldes kümme korda ja jäi umbes kolme protsendi tasemele. Nendes riikides sai Putin endiselt enamuse häältest, kuid 20–30 protsenti vähem kui varem. Ja Leedus kaotas Putin isegi nii madala valimisaktiivsuse juures Davankovile. Aga Helsingis, kus 2018. aastal sai Putin 74 protsenti häältest, pidi ta sellel aastal rahulduma 32 protsendiga ja kaotas Davankovile. Putini valimitulemuse erinevus ühelt poolt Leedus ja Soomes ning teiselt poolt Eestis ja Lätis on seletatav asjaoluga, et Tallinn ja Riia on vene emigrantide uue «sõjalaine» suhtes vähem sõbralikud kui Vilnius ja Helsingi. Seal, kus uute väljarändajate osakaal oli suurem, olid Putini tulemused kehvemad.

Putin võitis seal, kus on vähe Venemaalt pärit väljarändajaid, aga on Vene sõjaväebaasid ning arvukalt Vene saatkondade ja kaubandusorganisatsioonide töötajaid: Hiinas, Aserbaidžaanis, Usbekistanis, Tadžikistanis, Süürias ja Kuubal. Kuid just kampaania «Keskpäev Putini vastu» võimaldas väljaspool Venemaad tema toetuse purustada. Ja isegi seal, kus Putin formaalselt võitis, osutus tema tulemus kaks-kolm korda kehvemaks kui kuus aastat tagasi.

Mis edasi saab?

Ei midagi head. Valimised võltsiti, kuid Putin on tõeline, elus ja endiselt Kremlis, mitte Haagis. Putini režiim jätkab toimimist, toetudes Venemaa ühiskonna märkimisväärse osa toetusele. Muidugi võib Putinilt oodata mitmesuguseid üllatusi. Pole kahtlust, et sõda Ukraina vastu jätkub ning ettevalmistused võimalikuks otseseks konfliktiks Venemaa ja NATO vahel muutuvad intensiivsemaks. Sisepoliitikas tugevdab Putin teisitimõtlejate vastu suunatud repressioone, kuulutab välja mobilisatsiooni, ja mis pole üldse välistatud, alustab üleminekut plaanimajandusele. Kuristik Putini ja lääne vahel süveneb.

Sellest võidab Hiina, kes jätkab Venemaalt ressursside väljapumpamist ja Venemaa turu täitmist oma kaupadega. Venemaa sõltuvus Hiinast muutub absoluutseks. Pole juhus, et «vastvalitud presidendina» kavandab Putin oma esimest välisvisiiti mitte Minskisse, nagu ta on juba kahel korral teinud, vaid Pekingisse: Vene vasall sõidab Hiina keiser Xi ees kummardama.

Ja meie, Eesti ja kogu Euroopa elanikud, peame nendes tingimustes olema valmis uuteks väljakutseteks ning otsima neile vastuseid konsolideerimisest, tööst ja riigikaitse tugevdamisest. Kuid pole vaja meelt heita ja alla anda ei tohi mitte mingil juhul! Võit on nagunii meie!

Tõlkinud Ago Raudsepp