David Vseviov ⟩ Läänemaailm vajab uut Martin Lutherit

Martin Lutheri portree. Lucas Cranach vanem, 1528. Foto: Gallerix / wikimedia Commons

Möödanik pakub õppetunde, sest selle põhikujundaja – inimene – on oma heade ja paheliste pürgimustega jäänud ikka selliseks, nagu ta tuhandete aastate jooksul oli, kirjutab ajaloolane David Vseviov.

Teadmiste omandamisel, ehk õppimisel (vahel ka õpetamisel), on reeglina õilis eesmärk – targemaks saamine. Kuid reaalsus ei kipu seda tõdemust alati kinnitama. Eriti juhtumite puhul, kui õppimine toimub aine «ajalugu» raamides. Ning seejuures pole tegemist mitte niivõrd levinud järeldusega, et «ajaloost ei õpita», vaid pigem tõdemusega, et minevikust nopitakse välja vaid üksikuid seiku, millele tuginedes kujundatakse mingist pragmaatilisest soovist lähtuvalt oleviku tegudele õigustav tugisüsteem. Toimides näiteks selliselt, nagu seda teeb Vladimir Putin oma, Venemaa kauget minevikku puudutavates heietustes. Laenates siit ja sealt üksikuid, tema kujutusskeemi sobivaid faktikesi.

Eelöeldu ei tähenda, et minevikust pole võimalik ammutada mingeid kasulikke õppetunde. Neid leidub seal ainuüksi seetõttu, et ajaloo põhikujundaja – inimene – on oma heade ja paheliste pürgimustega jäänud ikka selliseks, nagu ta tuhandete aastate jooksul oli. Seda Aadamast ja Evast alates kuni kaasajani.