Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart, kes oli samas ametis ka 9. veebruaril 2020, mil toimus ringkonnakohtu hinnangul tõendatud mõjuvõimuga kauplemine, endal mingisugust süüd ei näe. Tõsi, kohtus tõendatult pakkus Hillar Teder Keskerakonnale Mihhail Korbi kaudu raha, et erakond mõjutaks linnapead andma Porto Franco arendajale servituudi taotlemisel eeliseid. Kas nimetatud mõjutustegevus aga aset leidis, seda ei pole kohus suutnud tuvastada.
Seega pole ilmselt mõtet eeldada, et Kõlvart astuks tagasi erinevalt peaminister Jüri Ratasest, kes skandaali puhkedes neli aastat tagasi poliitilise vastutuse võttis. Ehkki, nagu Mihhail Kõlvart pole enda sõnul seaduse vastu eksinud, polnud seda ka Ratas.
Samas peaks iga organisatsiooni juht võtma vastutuse valitsemisalas toimuva eest. Viimase aja poliitiline praktika on olnud pigem «tuima panna», tugineda juriidilisele korrektsusele ja hambad ristis, vaatamata vastutuulele, oma kohal edasi pressida. Kalle Laaneti taandumine justiitsministri kohalt on meeldiv erand. Kuigi asjaolud tema kaasuses on olnud väga selged, tundub üleüldise poliitikute tuimapanemise tava taustal üldsusele, et Laanet sai hakkama millegi iseäranis jubedaga või siis oli lihtsalt rumal ja nõrk, et tagasi astus.
Eestis levivadki paralleelselt kaks poliitilist kultuuri ning neist bütsantslik hindab jõudu ja sidemeid ega näe taandumises midagi positiivset. Jah, ringkonnakohtu otsus pole jõustunud ning arutelu võib jätkuda veel riigikohtus.
Kuidas tooksime Eesti poliitilisse kultuuri positiivse pöörde, see on muidugi miljoniküsimus.