INDREK SIRP ⟩ Eesti kaitsevõime ja rahvusvaheline nõudlus – miks vajab Eesti kaitsetööstusparki

Tööstuspargi planeerimisele ja ehitamisele läheb kokku umbes kaks ja pool aastat, sel ajal tuleb teha ettevalmistavaid tegevusi, rõhutab Indrek Sirp. Foto: Matt Rourke

Eestil on potentsiaali olla laskemoona turul ka aktiivne pakkuja. Et kiirendada protsessi ja lihtsustada ettevõtete pääsu turule, arendab kaitseministeerium välja kaitsetööstuspargi. Aeg on väärtuslik – ka ettevõtted saavad asuda ettevalmistusi tegema, kirjutab kaitseministeeriumi kaitsetööstuse arendamise erinõunik Indrek Sirp.

Venemaa kallaletung Ukrainale on Euroopa julgeolekukeskkonda radikaalselt muutnud. NATO riikide kaitsevõime peab selle muutusega kaasas käima. Oluline osa selles on kaitsetööstusel, mis peab tootma suurtes kogustes relvi ja laskemoona. Kõigepealt selleks, et Ukraina saaks Vene rünnakud tõrjuda ja vabastada okupeeritud alad. Teiseks selleks, et NATO riigid saaksid end paremini relvastada ning taastada tühjenenud moonavarud või kohati need alles sõna otseses mõttes looma. Venemaa jääb NATO-le suurimaks ohuks. Välisluureameti hinnangu kohaselt võib NATO silmitsi seista Nõukogude Liidu stiilis Vene massiarmeega, mis jääb NATO vägedele tehnoloogiliselt üldiselt alla, kuid mille sõjaline potentsiaal armee suuruse, tulejõu, sõjakogemuse ning reservide tõttu on märkimisväärne.

Ukraina lahinguväljal kulub päevas tuhandeid, võib-olla isegi kümneid tuhandeid tonne laskemoona. Numbritest räägitakse peamiselt suurtükimoona puhul, mida Vene relvajõud kulutavad praegu hinnanguliselt 10 000 – 15 000 mürsku päevas, ukrainlased kolm-neli korda vähem. Need numbrid on olnud ka palju suuremad, eriti Venemaal. Kaudtuli domineerib lahinguväljal, kuid kõike muud kulub samamoodi ohtralt: padrunid, raketid, miinid, õhuründemoon jne.