MAARJA VAINO ⟩ Kui võim hakkab pähe

Maarja Vaino. Foto: Mihkel Maripuu

Viimasel ajal ei möödu vist päevagi, kui ei tuleks teateid uute maksude, maksutõusude või muude «riigiasjade» korraldamise kohta, mis tavainimesel kananaha ihule ajab. Näib nagu oleks ühtäkki mingid piirid eest ära kadunud ja paisu tagant viib täitevvõim ellu nüüd enam-vähem kõike, mis pähe kargab. Kodanikul ei jää üle muud, kui seda enda ees lahti rulluvat õudust pealt vaadata, sest proteste, vastuhääli, veenmist ja pöördumisi peetakse Eesti-stiilis demokraatias eimillekski, kirjutab kolumnist Maarja Vaino.

Küllap sellise olukorra tekkimise üks põhjusi on nii meie valitsuste kui ka valijate oskamatus demokraatlike protsessidega toime tulla. Mis siin imestada, meie võimust arusaamise arhetüübid pole seda soosinud. Kõigepealt oli võimu kehastuseks mõisnik ja mõisatega koos käiv pärisorjus, pärast seda ja sellega koos autokraatlik tsaarivõim ning seejärel nõukogude okupatsioon koos oma diktatuuriga.

Demokraatlikke protsesse saime nuusutada lühikese aja jooksul enne Teist maailmasõda ja ega siis ka veel õieti asjale pihta ei saadud. Tammsaare ei kirjutanud asjatult omas ajas: «Kõik meie poliitikategelased on ju noilt päevilt pärit, kus isevalitseja istus Piiteris, isevalitseja istus Toompeal, isevalitseja istus mõisas, seisis isegi tänavanurgal korrapidajana. See on meie poliitiline traditsioon, meie poliitiline kultuur. Ja siis katsusime hüpata demokraatiasse. Aga mehed jäid isevalitsejaiks, sest nad pidasid kinni oma traditsioonilisest kultuurist. Demokraatiast kõneldi, demagoogiat mõeldi, isevalitsust püüti teostada. Iga demokraatlise partei liige tunneb end liidrina, liider aga tunneb end satraabina, nagu oleks tal osa Aleksander Suure verest, kes võitnud juba maailma. Selline on valitsev tõsiasi meie poliitikas. [---] Meie oleme poliitilised alaealised, kes ei armasta kohuse- ega vastutusetunnet.»