Juhtkiri ⟩ Halva mängu esimesed plussid

Päeva karikatuur, 18. märts. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Laaneti üürikorteriga tekib mitu küsimust.
• Järelevalvemenetlus prokuratuuri üle peab jätkuma.

Justiitsminister Kalle Laanet astus tagasi, kui selgus, et ta on kolm aastat üürinud kokku 12 000 euro eest korterit oma kasupoja käest ja lasknud riigil selle kinni maksta.

Seadus on selle koha pealt selge: niisuguseid tehinguid oma lähedastega teha ei tohi ja tõenäoliselt jääb Laanet süüdi väärteos.

Hämmastaval kombel ei paistnud justiitsminister, kes asjasse puutuva seadusemuudatuse vastuvõtmise ajal kuulus riigikogu õiguskomisjoni, oma eksimusest ise aru saavat, kui Eesti Ekspressi ajakirjanikud talt selle kohta küsisid. Täiendav küsimus on muidugi see, kus olid kõik need aastad nende silmad, kes eluasemekulude hüvitamise heaks pidid kiitma.

Selle kahetsusväärse loo juures on hea vähemalt Laaneti kiire tagasiastumine. See on märk sellest, et poliitiline kultuur pole meil Eestis siiski päris lootusetult hukas, kuigi see vahel nii tundub.

Mõnigi inimene on küsinud, miks tuli Laaneti üüritud korteriga seonduv välja just praegu, kui on avalikuks tulnud teravad vastuolud tema ja peaprokurör Andres Parmase vahel. Olukord, kus justiitsminister ja peaprokurör peavad ajakirjanduse vahendusel sõnasõda, on pehmelt öeldes omapärane.

Laaneti kiire tagasiastumine on märk sellest, et poliitiline kultuur pole meil Eestis siiski päris lootusetult hukas, kuigi see vahel nii tundub.

Peaprokurör süüdistab avalikult ministrit kriminaalmenetlustesse sekkumises – kuigi selle murega võinuks ta kõigepealt hoopis riigikogu õiguskomisjoni pöörduda. Minister aga leiab, et prokuratuuris valitseb korralagedus ja algatas sellepärast järelevalvemenetluse. Nende vaidlus tekitas küsimuse, kas peaprokurör on salvestanud oma kõnelusi ministriga (Parmas ise kinnitab, et tegi lihtsalt märkmeid). Juba enne korteriafääri paljastumist kõlas hääli, et mõlemad peaks ametist lahkuma.

Kindel on igal juhul, et Laaneti algatatud järelevalvemenetlus prokuratuuri üle peab jätkuma. Selge on ju see, et selles asutuses pole kõik asjad korras. Tartu endise abilinnapea Kajar Lemberi kohtusaaga on vaid kõige kurikuulsam näide sellest, kuidas prokuratuur ajab kangekaelselt oma jonni asjas, mis kõrvaltvaatajale tundub täiesti mõistusevastane.

Prokuratuuri ülesanne on õiguskorra kaitse, mitte katsetamine, kas tasuta saadud juukselõikuse eest õnnestub kellelegi korruptsioonikaristus kaela väänata. Selline tegevus õõnestab prokuratuuri usaldusväärsust avalikkuse silmis ja toob kaasa üleskutsed asutuses «kord majja» lüüa.

Laaneti tagasiastumise teise hea küljena vabanevad ehk järelevalvemenetluse läbiviijad täiendavast ühiskondlikust survest – enam ei jää õhku kahtlust, et nad tegutsevad isikutevahelise tüli tööriistadena. Nüüd tuleb ära oodata nende töö tulemused.