:format(webp)/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
/nginx/o/2024/01/31/15860623t1ha3e5.jpg)
- Nürnbergi protsesside ajal puudus rahvusvahelises õiguses mõiste genotsiid.
Lootkem, et käimasolev suur sõda ja vastasseis lõpevad ausamate tulemuste ja selgemate hinnangutega, kui 80 aastat tagasi, kirjutab Toomas Alatalu.
Toimuvale näkku vaadates mõjub 2014. aastal Venemaa vallandatud uus maailmasõda üha rohkem Teise maailmasõja (1939–1945) jätkuna – agressor üritab ju purustada 80 aastat tagasi võidetute väidetavalt ideelised ja paljunenud järeltulijad. Selleks tulevat kogu Ukraina denatsifitseerida. Tõhusamalt, kui tehti sama 1945–1955. aastal okupeeritud Saksamaal.
Teises ilmasõjas oli palju teadlikult tapetud tsiviilohvreid – esmalt kuus miljonit juuti, kellest pooled elasid kohe kaardilt pühitud Poola riigi territooriumil, lisaks veel üle kolme miljoni poolaka, kelle tapmises (Katõni metsas jm) osales ka Stalini režiim. Ajaliselt järgmise panuse andsid okupeeritud Nõukogude impeeriumi alad, kus sakslaste ja nende liitlaste tsiviilohvrite arvuks oli kuni 19 miljonit. Ent ka Kreml ise jätkas oma alamate füüsilist hävitamist ja isegi siis, kui oli nad taas teise kurikaela käest n-ö vabaks saanud.
Nagu teada, mõistis rahvusvaheline tribunal Nürnbergis Saksamaa ladviku süüdi sõja- ja inimsusevastastes kuritegudes. Saab öelda, et maailmasõda sai sellega loogilise lõpu.
Genotsiidi mõiste
Paraku on selle üks kahest algatajast, kes kambamehe ohvrina võeti liitlaseks sõdima teise kurja vastu, ehk NSVL, sealtpealt üritanud kohe sünnitatud sõja narratiivi igaveseks külmutada. Vastav säte, samuti vastupidise väitmist karistav säte, on täna kirjas Venemaa Föderatsiooni põhiseaduses ja seadustes. Sõja tegelikku kulgemist teadev maailm võtab seda muidugi kui kinnitust eriti suure tõe varjamise kohta Kremli valitsejate poolt. Probleem teada, ent seis rahvusvahelisel areenil säärane, et tegeliku ja õiglase pildi loomine sõja kulgemisest Ida-Euroopas seisab alles ees.
Nürnbergi protsesside ajal puudus rahvusvahelises õiguses mõiste genotsiid, mis tähendab riiklikku poliitikat rahvusliku, etnilise, rassilise või usulise üksuse täielikuks või osaliseks hävitamiseks. See defineeriti ÜRO Peaassamblee 9. detsembri 1948. aasta resolutsiooniga ja peab otsese tapmise kõrval silmas ka tahtlikku sääraste elutingimuste pealesurumist, mis põhjustab mainit üksuste täielikku või osalist hävitamist. Viimasena toodu tuntuimaks juhtumiks on Ukraina kurikuulus näljahäda (holodomor), mille alguseks loetakse novembrit 1932.
Juutide sihipärast hävitamist (Saksamaal alates aprillist 1933) nimetatakse holokaustiks. Sellele viimasele tuginedes võttis ÜRO PA 1. novembril 2005 vastu resolutsiooni, mis seda mõistet selgelt laiendas: «Holokaust, mille tulemiks oli kolmandiku juudi rahva ja teiste vähemuste lugematute isikute hävitamine, jääb alatiseks hoiatuseks» (Resulted in the murder of one third of the Jewish people, along with countless members of other minorities, will forever be a warning to all people...).
Toestaks nüüd äsjatoodut sellega, et Kalevi-Liiva surmalaagris avati mais 2007 mälestustahvel ka samas hukatud mustlastele ja et oktoobris 2012 avas endine liidukantsler Angela Merkel Riigipäeva hoone kõrval mälestusmärgi natside käe läbi hukkunud poolele miljonile mustlasele. Iisraeli ametiisikud püsivad aga jätkuvalt seisukohal, et holokaust katab ainult nende rahvast.
Olukorra järsk teravnemine mullu oktoobris Gaza sektoris, kus Iisrael vastas Hamasi terrorirünnakule kogu sealse elanikkonna sõjalise karistamisega, tõi mõlemad mõisted kiirelt käibesse. Suurem osa maailmast hindas hävitus- ja purustustööd Gazas kiirelt genotsiidiks, ent Iisrael ei soovi isegi lähiliitlaste soovitatud relvarahu kehtestada ja jätkab oma senist omatahte pealesurumise poliitikat. Sedapuhku sünnitas see erakordse ägestumise Kremli ja Jeruusalemma suhetes.
Venemaa välisminister Sergei Lavrov põrutas aastalõpuintervjuus (28. detsember) otse, et holokaust ja paljurahvuselise Nõukogude rahva hävitamine on üks ja sama (veschi odnovo poryadka), peale arvude – esimesel juhul kuus ja teisel 20 miljonit. Juudiriigi vastuseks sai nende Moskva uue suursaadiku intervjuu ajalehele «Kommersant» (5.02), mille peale saadik kutsuti vaibale ja avaldati tõde n-ö paikapanev materjal. Tõsi, seda näeb pärast välisministeeriumi pealehel olevale viitele klikkides.
/nginx/o/2024/03/03/15925726t1h6df3.jpg)
Kremli propagandasõda sakslaste vastu
Järgnevalt on Venemaa välisministeeriumi kõneisik korduvalt tsiteerinud rahvusvaheliste institutsioonide hinnanguid genotsiidile ja holokaustile. Nende tegelik aadress on mõistagi hoopis Saksamaa, mis on paljutki oma poliitikas ja ajaloos viimastel aastatel ümber hinnanud. Seda kohe kindlasti tänu Putini režiimi enesepaljastustele ja möödapanekutele suhtlemises Berliiniga.
Toimunu ajajooneks ja selgrooks on veebruaris 2014 alanud agressioon Ukraina vastu. Täna teavad kõik, et Putin läks alt suure sõja vallandamisega veebruaris 2022. Tegelikult sündis sama ka kaheksa aastat varem, ehkki Berliin ja Pariis käitusid siis algul samamoodi nagu Kremli Gruusiale kallalemineku ajal – üks ehitas Nord Streame ja teine Mistrale Venemaa laevastikule.
Mõlemad pealinnad toetasid tegudega ka Venemaa sekkumist Süüria kodusõtta 2015. Ehkki Moskva mängis piisavalt lahtiste kaartidega – olgu selle kinnituseks vähekajastatud fakt Ukraina iseseisuvspäeva tähistamisest 24. augustil 2014 Donetskis. Separatistid tegi seal oma sõjaparaadi, mille osaks oli vangilangenud Ukraina sõjaväelaste sundkõnd peatänaval, kus rahvas sülitas nende peale ja karjus «Fašistid!». Ehk siis korrati seda, mida tehti saksa sõjavangidega Moskvas juulis 1944.
2017. aastal tõusis USA etteotsa Donald Trump ja tuli kiire lõpp Kremli soovide arvestamisele Euroopas. Veel enne, kui sotsiaaldemokraadist kantsler Olaf Scholz kuulutas 27.02.2022 välja Zeitenwende ehk kannapöörde välispoliitikas, jõudis seda tegelikult teha kantsler Angela Merkel. USA sanktsioonide survel lõpetati 2019. aastal Nord Stream 2 ehitamine.
27.02.2019 aga toimus välisministrite Heiko Maasi ja Sergei Lavrovi kohtumine, mille järel läks suure kella külge tõsiasi, et Saksa võimud maksid (aastast 2008) kompensatsiooni Leningradi blokaadi üleelanud juutidele, ent mitte samas olukorras olnud muude rahvaste esindajatele. Moskva sai kohtumisel Saksamaalt ühekordse abina 12 miljonit eurot ja lubaduse ehitada haigla ja kultuurikeskus blokaadi üleelanutele.
Selleks ajaks oli tänane sõda juba selgelt veninud ja sündmuste kiirendamiseks otsustas Kreml alustada ootamatut propagandasõda sakslaste vastu, et selle abil sundida neid Nord Streami lõpuni ehitama. Sealtpeale sai Saksamaa võlast muudest rahvastest blokaadnikutele regulaarselt tõstetav teema kõikvõimalikel üritustel.
Peakõneaineks aga tõusis 1944. aasta sakslastest vabastatud aladel toimunud kohtuprotsesside materjalide läbivaatamine ja ümberhindamine – kui sõja lõpus oli repressioone juhtinud isikuid süüdistatud sõjakuritegudes ja inimsusevastastes kuritegudes, kvalifitseeriti nüüd need tegevused ümber sakslaste ja nende liitlaste toime pandud genotsiidiks slaavlaste ja teise rahvuste vastu.
:format(webp)/nginx/o/2017/07/06/6864287t1h7309.jpg)
Putini geopoliitikat ei osata lugeda
2019. aastast peale on neid protsesse peetud Peterburis, Leningradi, Novgorodi, Orjoli, Pihkva, Belgorodi, Brjanski ja Rostovi oblastites, samuti Krimmis ning Krasnodaris ja Stavropolis. Paar protsessi on praegu pooleli. Tegu on mõistagi sakslaste süütunde teadliku kasutamisega. Seejuures hoolikalt läbimõeldud käikudega, milliseid teadmata on raske üldpilti ja nihkeid selles mõista.
Näiteks äsja, kui avalikustus Saksa ohvitseride arutelu Kertši silla võimalikust rünnakust, rääkis Smolenski väljaku kõneisik kohe loo Kertšis asunud koonduslaagri laste saatusest, mille lõpetas küsimusega: «Aga miks Iisrael vaikib?» Saksamaa vastustest Kremlile neil neljal närvidele käinud aastal on esileküündivaim Bundestagi 29.11.2022 resolutsioon, milles Stalinit korduvalt mainides ja korra ka Putinile osundades kuulutati Ukraina 1932.–1933. aasta holodomor genotsiidiks. Dokument, mis väärib lugemist.
Tasub täpsustada, et Soome oli NSVLiga sõdinutest vaat esimene, kelle kodanike tegude kohta Karjalas (Leningradi oblast!) asunud koonduslaagrites 1943.–1944. aastal kuulutati, et «see oli slaavlaste vastane rassism ja genotsiid». Soomele sai jutt siinkohal viidud siiski seepärast, et kuni NATOga liitumiseni olid pea kõik temaga seotud Kremli aktsioonid heaks signaaliks sellest, mis võib järgneda. Ehk siis – Venemaa testis Soome peal Lääne reageeringut.
Nii oli see kindlasti Viipurile (Võborg) Venemaa sõjalise kuulsuse linna tiitli omistamisel 25. märtsil 2010. Ikkagi esimene tagasivallutatud välislinn! Soome neelas valusa torke alla, ent – kõik ju vaikisid! Signaaliks oli ka Vene sõjabaasi taasavamine Alakurttis jaanuaris 2015 – osa Kremli klassikalisest laiahaardelisest jõudemonstratsioonist. Paraku oskavad Läänes vähesed lugeda Putini geopoliitikat. Mainit koonduslaagrites toimepandu eelsüüdistus avaldati oktoobris 2019 ja otsus 21.04.2020 ehk jällegi – vaata, mis sel ajal mõnes võtmekohas toimus!
Vaevalt et Putin 10 aastat tagasi arvestas «suurt geopoliitilist katastroofi» tagasivallutama hakates sundsõdimisega mitmel rindel korraga. Ilmselt ei nähtud ette ka sõja suurt faasi, milles 2019. aastal alanud sakslaste sildistamine mitmekordseteks genotsiidimeistriteks mõjub täna selgelt vale sammuna. Hamasi «ärkamine» Putini 70. sünnipäeval, st 7. oktoobril, õigemini sellele järgnenu, lõi niigi sassis maailmapildi veel rohkem sassi. Samas sündis ka rohkem selgust kui kunagi varem. Peamine on see, et poliitikas maksab jätkuvalt toores jõud ja mitte rahvusvahelised normid ja institutsioonid. Rahvusvahelisest õigusest rääkimata.
Jõupoliitika ja selle taustaks olevad kliimamuutused on võtnud alasti kõik tegevused. Sealhulgas kaks aastakümmet viljeldud poliitkorrektsuse. Sestap oli isegi hea, kui mõned valitsused lihvisid viimastel aastatel usinalt sääraseid mõisteid, nagu genotsiid ja holokaust, ning täpsustasid nende kasutamist. Lootkem, et käimasolev suur sõda ja suur vastasseis lõpevad ausamate tulemuste ja selgemate hinnangutega, kui see sündis 80 aastat tagasi.