Selle loo kirjutamise ajal vedeleb mu sülearvuti kõrval minu Vene Föderatsiooni kodaniku pass. Passi punane värv on natuke vere moodi. See aegus aasta aega tagasi ja valitsus saatis mõnda aega e-kirju, kus nõudis passi uuendamist ja ähvardas haldusasjaga. Vene saatkonnas ei ole ma teretulnud ja ma pole Vene passi omamisest igatahes huvitatud, nii et valitsus võib lisada minu kinnipidamise põhjuste nimekirja nüüd ka passi mitteuuendamist. Olgu.
Idee iseenesest, et võõra riigi kodanikud võivad kohalikel valimistel hääletada, on küsitav. Kodakondsus oli esimeste demokraatiate perioodil suur väärtus, mille saamine ja säilitamine polnud lihtne. Sellega kaasnesid mitmed privileegid, nagu hääletamise ja kandideerimise õigus. Mittekodanike hääletamine valimistel on oksüümoron, ja see, et selline võimalus peaks olema Eesti iseseisvust ohustava agressorriigi kodanikel, on veelgi ebatervem. Kujutage endale ette natsi-Saksamaa kodanike hääletamist Knesseti valimistel. Pilt on pehmelt öeldes absurdne.