JUHTKIRI ⟩ Siil udus

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Tavalise kõrvaltvaataja jaoks on prokuratuuri töötulemused nõrgavõitu.
• Kes hüvitab Kajar Lemberile nn. juukselõikuse protsessi vintsutused?
• Justiitsminister ei tohi sekkuda konkreetsesse menetlusse ega seda kuidagi mõjutada.

Läinud nädalal vallandunud justiitsminister Kalle Laaneti (RE) ja peaprokurör Andres Parmase tülil on kaks versiooni. Ühe versiooni kohaselt üritab peaprokurör sekkumissüüdistustega justiitsministri aadressil tähelepanu kõrvale juhtida prokuratuuri nõrkadelt töötulemustelt, teise versiooni kohaselt on justiitsminister üritanud mõjutada uurimist oma vanade politseituttavate kasuks.

Täiesti tavalise kõrvaltvaataja jaoks on muidugi selge see, et prokuratuuri töötulemused on nõrgavõitu. Slava Ukraini uurimine on kestnud aasta, Kajar Lemberi nn juukselõikuse kohtuasi kestis peaaegu kümmekond aastat ning lõppes Lemberi õigeksmõistmisega. ERRi teleintervjuus pidas Kairi Kaldoja, Lõuna ringkonna juhtivprokurör ikkagi vajalikuks toonitada, et altkäemaksul ei ole alampiiri, sest selle suhtes kehtib nulltolerants ning põhjuseid riigikohtusse edasi kaevata «olnuks teoreetiliselt küll», kuid prokuratuur seda vaidlust Kajar Lemberi elu hinnaga edasi ei pea.

Põhimõtteliselt võib Kaldoja intervjuud pidada ringkonnakohtu töö mõjutamiseks, kuna tema sõnul on ringkonnakohus püüdnud altkäemaksu osas kehtivat nulltolerantsi piiri nihutada. Ent kui ringkonnakohus on otsustanud ning prokuratuuri asitõendid pole riigikohtusse pöördumiseks piisavalt head, on kohtuasi läbi ja tuleb küsida, kes hüvitab Kajar Lemberile vahepealse aja vintsutused. Lilledest ja vabandavast kaardist antud juhul ei piisa.

Justiitsministri päringud tasub võtta luubi alla, kuid ka prokuratuur ei saa toimetada siilina udus.

Lemberi kohtuasi pole aga olnud ainus. Milles on asi, et prokuratuur ei suuda korruptsiooniprotsesse eduka lõpuni viia? Kellel oleks õigus teha prokuratuurile märkuseid ja nende tööd kontrollida? Vaadates nädala jooksul lahtirullunud vaidlust, näib, et justiitsministrile ei taheta seda võimaldada, kuid kes see siis olema peaks?

Prokuratuuriseadus ütleb, et riigi peaprokuröril on ministri ees aruandekohuslus ja et justiitsministeerium teostab teenistuslikku järelevalvet prokuratuuri üle, välja arvatud kohtueelses kriminaalmenetluses ja jälitustegevuses. Viimast kontrollib riigikogu «kapo komisjon».

Endine riigikohtunik Rait Maruste (RE) on Postimehe veebis ilmunud kirjutises maininud, et prokuratuur ei ole erinevalt kohtust põhiseaduslik institutsioon, vaid tegemist on täitevvõimu haru osaga. Selles on iva, kuid samas peitub Maruste loogikas mõningane oht: prokuratuurile on ju ette heidetud poliitilisi tellimusprotsesse. Prokuratuuri näol ei saa olla tegemist valitsuse käepikendusega, kes uurib, mida valitsus tahab, ja nõnda, nagu valitsus tahab. Sellisel juhul oleks opositsioonil põhjust olla murelik.

Niisiis, justiitsiminister võib ja peabki prokuratuuri tegevust kontrollima, kuid ta ei tohi sekkuda konkreetsesse menetlusse ega seda kuidagi mõjutada. Justiitsminister on küsinud prokuratuurilt näiteks, miks on Slava Ukraini uurimine veninud. Tema päringud tasub võtta luubi alla, kuid ka prokuratuur ei saa toimetada siilina udus.