Leo Luks ⟩ Salavimm ei ole üksnes hullunud äärmuste pahe, mis meid, normaalseid, ei puuduta

Donald Trumpi maskid Washingtonis 20. jaanuaril 2021 Joe Bideni ametisseastumise päeval. Foto: Chris Tuite/IS/MPI/Capital Pictures

Katsed tõlgendada nietzscheliku salavimma mehhanismi abil kaasaja pöörasusi on laialt levinud. Need tõlgendused tabavad küll märki, kuid sellise lähenemise ohuks on vaadelda probleemi liiga kitsalt ning ennast imetlevalt, kirjutab filosoof Leo Luks.

Vastupidiselt Mahatma Gandhi omaaegsele veendumusele ei ole maailm vihkamisest sugugi väsinud. Ukrainas ja Gazas toimuvad mastaapsed tapatalgud, väiksema intensiivsusega tapetakse mujalgi, ja mitte ainult sõjaväljal – harva möödub kuu ilma järjekordse massitulistamiseta USAs.

Kuid viha keeb mujalgi, nii Euroopaski püsivalt kanda kinnitanud populistlikul poliitikaväljal, käredates kliimavaidlustes kui ka laiemalt mistahes lahkarvamuste korral, eriti muidugi ühismeedia kajakambrites, kus iga kõne kipub moonduma vihakõneks, mille ärakeelamise plaan kütab praegu Eestis jällegi uut viha. Meid paistab ümbritsevat mingi üldine vimmameele õhkkond, mille toimimisloogika vajaks seletamist.