HENRIK SOVA ⟩ Teaduse ja ühiskonna usalduskriisi taga on ülepaisutatud ootused

Teaduse ja ühiskonna usalduskriis praktikas: Austria politseiüksused seismas vastakuti protesteerijatega Viinis 20. novembril aastal 2021 pärast seda, kui valitsus oli otsustanud koroonaviiruse puhangu ohjeldamiseks rakendada laussulgemisi. Foto: Florian Schroetter/AP/Scanpix

Liigne keskendumine vaid erimeelsustele, mida teaduses paratamatult leidub, viib selleni, et kaotame puude tagant metsa silmist ega näe, kui paljus on teadlased siiski üksmeelel, kirjutab Tartu ja Cambridge’i ülikooli filosoofia külalisteadur Henrik Sova.

Näib, et üsna levinud on eksitav ja võimatu ideaal, et teadus peaks justkui andma meile lõpliku tõe reaalsuse tegeliku loomuse kohta. Teadus aga ei tee seda, ei peagi tegema ega saagi teha. Sedasorti ideaal pole praktiliselt saavutatav – viimne tõde tegelikkuse loomuse kohta pole inimlike meetoditega realistlikus mõttes kättesaadav. Ebarealistlikel ideaalidel võivad olla aga kahjulikud tagajärjed. See asjaolu mängibki põhirolli inimeste usaldamatuses teaduse vastu.

Just sellise tõdemusega avab Cambridge’i ülikooli teadusprofessor – ning ühtlasi sealse teadusajaloo ja -filosoofia osakonna juhataja – Hasok Chang oma viimase raamatu «Realism realistlikele inimestele» («Realism for Realistic People», 2022). Ta selgitab, kuidas ekslik hoiak, et teadus peaks andma meile vankumatuid tõdesid, on mõttetult õõnestav. Sest kui teadlased ikkagi paratamatult eksivad ja teadusel ei õnnestu seega olla oma liialdatud kuvandi vääriline, siis ebarealistlike ootuste valguses meelitabki see meid arvama, et teadust ehk polegi mõtet usaldada.