AK KIRJANDUSKOOL ⟩ Mälupilt lapsepõlve «lahinguväljalt»

Eduard Vilde «Minu esimesed triibulised» (1964), Peeter Ulase illustratsioon. Foto: Eesti Lastekirjanduse Keskus

Tänapäeva lapsekeskses ja vägivallavaba kasvatust pooldavas ühiskonnas taunitakse laste karistamist, kuid ajalooliselt on vits, urvaplaaster või triibulised lapsepõlvega vaat et vältimatult kaasas käinud. Sellest jutustavad meile mitmesugused mälestusteosed ja elulood, kirjutab Tallinna Ülikooli eesti kirjanduse dotsent Ave Mattheus.

Ühe sellise magus-valusa mälupildi lapsepõlves saadud ihunuhtlusest on jäädvustanud Eduard Vilde. Tema autobiograafiline jutuke «Minu esimesed triibulised» ilmus 120 aastat tagasi ajalehes Uudised. Lugu ise on lihtne, kuid stiililt meisterlik ja sisult tuumakas.

Mõisa aidamehe 7-aastasele pojale Eedile sai esimest korda elus osaks «suur au» – ta kutsuti umbes sama vana parunipoja mänguseltsiliseks. Poisikesed said napilt kolm päeva koos tegutseda, kuni Eedi parunihärra karmil käsul isa käest oma esimesed triibulised sai. Põhjuseks mõisatagusel tiigil korraldatud «meresõda», mis päädis korraliku mudamaadlusega. Kuigi tiigiseikluse algatajaks oli parunipoeg, jäi süüdlaseks Eedi.