Risto Berendson

FOTO: Mihkel Maripuu


Äsja avaldatud riigiametnike mulluste palgaandmete põhjal võib taas nentida: jutt ministeeriumiametnike suurtest palgakärbetest ja miinimumini viidud lisatasudest on jama.




Erasektori ja ministeeriumide palgapoliitikat kõrvutades tundub, et ministeeriumiametnikud munevad meil kuldmune. Isiklikuks minemata toon umb­isikulised näited. Sadakonna töötajaga ministeerium, kus koguni 30 ametniku kuusissetulek oli mullu vähemalt 2000 eurot. 2010. aastal sai samas ministeeriumis sama suurt palka 22 ametnikku. Järeldus: palgaralli ministeeriumides käib täie hooga.

2000 eurot on palk, mida erasektoris makstakse vaid parimatele. Ent ministeeriumites tundub see olevat hea spetsialisti või kolme-nelja alluvaga – on ka absurdseid näiteid ühe alluvaga juhatajast – osakonnajuhi puhul normipalk.

Kui me oleksime rikkad, siis miks mitte ministeeriumites Eesti keskmisest kaks ja pool korda kõrgemat palka maksta. Et meil aga naftat ega maagaasi pole siiani leitud, peavad kõrgepalgalisi ministeeriumiametnikke üleval pidama erasektori töötajad.

2000 eurot saava ametniku ülalpidamiseks vajame erasektorist umbes 30 Eesti keskmist palka saavat maksumaksjat. Ministeeriumi 30 kõrgepalgalise ametniku jaoks vajame seega ligi tuhandet maksumaksjat.
Ministeeriumite peale kokku on see 10 000 maksumaksjat. Paneme sinna sotsiaalmaksu otsa, saame üle 13 000 maksumaksja, kelle riigile laekuv tulumaks kulub täies ulatuses kõrgepalgaliste ministeeriumiametnike sissetulekuteks. Pluss veel telefonikompensatsioonid, ametiautod ja bensiinikulu.

Jah, Eesti väiksuse juures peame leppima, et omariiklus ongi kodanikule kallis. Ent me peame vaatama, et riigi palgapoliitika oleks turuolukorrale ligilähedaseltki vastav.

Palju on neid, kes ministri nõunikuna 3000-eurost (selliseid näiteid on mitu) kuusissetulekut saama harjununa läheksid tööle erasektorisse, kui seal palk kas või 500 eurot väiksem oleks?

Ta lihtsalt ei saa erasektorist sellist palka. Jah, me saame ministeeriumitest kuhjaga asjalikku tööd. Aga saame ka tuhandeid istmikutunde, kus erasektori mõistes ülemakstud seltskond istub laua taga ja mängib omavahel tõsimeeli töötegemist. Teate küll neid strateegilisi koosolekuid, ajurünnakuid jms.

Reaalsete probleemide ja kiireloomuliste küsimuste lahendamine taandub nii strateegiakoosolekute varju taha. See omakorda sobib aga formaalselt õigustama maksumaksja taskust suurema palga võtmist.