ENE KALLAS ⟩ Ära mitte kunagi unusta linnadevahelist ühistransporti kasutades 20-sendiseid koju

Paljud käimlad on kasutatavad vaid täpse arvu sentide abil. Pilt on illustratiivne. Foto: Anne Põder

Hiljutine hüpe aegadesse, mil ihuvajaduste rahuldamine mistahes nõukaaegses asulas näis mission impossible, tuletas taas meelde vana hea Sinku-Vinku laulu. Loksusin bussiga tund aega Kuressaarest Saaremaa koju, taustaks Hardi Volmeri sugestiivne hääl: «Kopkas, see on raske saak, särab aga silme ees/ Kopkas see on raske saak, tal on metal sees...»

Samal ajal lugesin mõttes minuteid, jälgides pingsalt möödaveerevaid bussipeatuste nimesid. 50 minutit veel, 40 minutit veel, kohe on Kihelkonna, ja siis natuke veel... Õnneks oli nädalapäev, ja buss ei teinud seda nädalavahetustele omast jaburat pööret Kärlal, mis sõidutab tagasi linna poole, et siis läbi väikeste külakeste veereda Saaremaa ühe kõige läänepoolsema asula poole.

Meenus endise kolleegi vahva kirjutis teemal, mis avas lisaks muudele huvitavatele teemadele kenasti ka käimlakultuuri Saaremaa pealinnas. Arvatavasti ei ole see ainult Saaremaa probleem, kuuldavasti on ka paljudes teistes provintsipealinnades sama teema. Nimelt see, et loll saab ka kirikus peksa, ehk siis – ära mitte kunagi unusta linnadevahelist ühistransporti kasutades 20-sendiseid koju. Jumal või keegi jumalakujuline karistab. Inimeste lahkusele ei tasu panustada. Mõnikord võib ju vedada, aga üldise alatuse seadus ütleb, et kui vajadus on suurem kui Maa ümbermõõt, siis ei aita sind mitte keegi.