Juhtkiri ⟩ Ei saa me läbi põlevkivita

Päeva karikatuur, 11. märts. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Tänavu saab sada aastat sellest, kui Eestis hakati põlevkivist elektrienergiat tootma. Eks seda näitab tulevik, milliseks kujuneb selle haru roll edaspidi, kuigi praegu paistab see üsna kahtluse all.

Selle kuu algus tõi uudise, kuidas Eesti Energia teenis mullu Eesti ettevõtlusajaloo suuruselt teise kahjumi ja seda just põlevkivielektrijaamade väärtuse languse tõttu. Energeetikakontserni äritegevus jõudis möödunud aastal küll 253 miljoni euroga kasumisse, kuid põlevkivielektrijaamade väärtuse alla hindamine 628 miljoni euro võrra tõi kokkuvõttes 376 miljonit eurot kahjumit.

Alla hinnati nii juba möödunud sajandi teisest poolest pärit Eesti ja Balti elektrijaam kui ka Auvere elektrijaam, mida hakati rajama alles eelmise kümnendi alguses. Viimasesse tehtud investeeringu suurus oli omal ajal üle 600 miljoni euro, praeguseks on selle väärtus vaid 25–30 miljonit eurot. Peaminister Kaja Kallas ütleski, et jaama rajamine oli viga.

Allahindamise põhjuseks oli muutus turuolukorras, kui pärast energiakriisi langes elektrienergia hind möödunud aastal järsult. Madalama hinnataseme juures kaotavad põlevkivielektrijaamad turul konkurentsivõimet, sest nende toodangut läheb harvem vaja. Nii langeb samuti nendelt oodatav tulevane tulu ja koos sellega ka väärtus ettevõtte bilansis.

Põlevkivist elektritootmine on tegelikult kogu oma olemasolu jooksul maadelnud asjaoluga, et see ei tasu kuigi hästi ära. Nii on sellel ka mitu korda ots silme ees olnud, kuid alati on see siiski mingil moel pääsenud. Pole lihtsalt olnud midagi muud võtta.

Põlevkivist elektritootmine on tegelikult kogu oma olemasolu jooksul maadelnud asjaoluga, et see ei tasu kuigi hästi ära.

Praeguseks on tehnoloogia küll märksa konkurentsivõimelisemaks arenenud, kuid nüüd on uue veskikivina kaelas ELi rohepoliitika, mille eesmärgiks on piirata süsinikuemissioone ja mis ajab saastavamatest allikatest toodetud elektrienergia hinna üles. Üks võimalik lahendus oleks süsiniku kinnipüüdmine, mis muidugi ei ole ka tasuta. Samas on rohepoliitika enda tulevik palju ebamäärasem kui praegu tunduda võib.

ELi rohepoliitikat pole seni tegelikult saanud valijad korralikult läbi kaaluda. Nüüd aga, kui tavainimesele hakkab tasapisi selgeks saama, mida kõike rohepööre tema jaoks kallimaks ähvardab muuta, on Euroopas pead tõstnud protestimeeleolud. Rohepoliitika tõotab kujuneda Euroopa konservatiivsemate ja progressiivsemate parteide üheks peamiseks võitlustandriks. Keeruline on hinnata, milliseid muutusi võib see kaasa tuua.

Tegelikult muidugi pole põlevkivijaamadele ka praeguses olukorras lähema kümne aasta perspektiivis midagi asemele pakkuda. Põlevkivielektrijaamad pole küll liiga kiiresti juhitavad, kuid vähemalt on need juhitavad, mitte nagu tuule- või päikeseenergia. Nii jäävad need vähemalt Eesti energiasüsteemi stabiilsuse hoidmisel esialgu asendamatuks – pole lihtsalt midagi muud võtta.

Tegelikult poleks midagi imestada, kui põlevkivist elektritootmine jätkuks praegusest madalseisust hoolimata veel üllatavaltki kaua, kasvõi lihtsalt sellepärast, et see on midagi, mis on olemas.