Kõige enam sarnanes ta ameeriklasega. Valgehambaline, alalise naeratusega, millega ta tervitas toetajaid ja tegi relvituks vastaseid, üleskeeratud varrukatega särgis ja särani läikima löödud jalanõudes – kõik see eristas teda silmatorkavalt kohalikust kultuuritraditsioonist, kus head hambad ja korralikud jalanõud ei kuulu härrasmehe kohustuslikku komplekti.
Tegu oli tõeliselt avaliku poliitikuga: väsimatu, võitlushimuline, vaidlemis- ja argumenteerimisvõimeline – Ameerika süsteem koolitab selliseid Ivy League’i eliitsete ülikoolide, advokaadibüroode, parteidebattide, kongresmenide ja senaatorite büroode, kubernerikohtade ja osariigi valimiskampaaniate kaudu, aga Venemaal, kus poliitika on põhinenud patronaažil, orjameelsusel ja alatusel, äraspidisel loomulukul valikul, mis toob tippu kõige tühisemad, pole kunagi taoliseid asju korraldatud.