Professor Lepaotsast latsatab ⟩ Toksiline narratiiv magusa vahtramahla kuues

Professor Alfred Lepaotsast. Foto: Erakogu

Tervisele on kahjulik ka sool, nii et soolamaksu kehtestamine on vaid aja küsimus. Kõik tooted, mis sisaldavad soola, lähevad maksu alla ja vot nii ongi. Kusjuures mitte ainult nii-öelda toidukaubad, vaid ka nagu tarbeesemed, näiteks saapad, kirjutab professor Lepaotsast.

Imaginaarse hüoosise sõbrad on ammu nagu tegelikult nii-öelda indikeerinud, et progressiivsete jõudude edenemine Eestis on võtnud pinnakulaarseid vorme, mille tagant aimub arhüktilist sulnidust. Näib, nagu testiks Eesti valitsus mentaalseid ja füüsilisi piire, mis kammitsevad – või siis ei kammitse – perspektiivikate algatuste juurutamist.

Sellise tegevuse jaoks, mis vähemalt poliitikateatris on sügavalt innovaatiline, on tarvis üht dihhotoomilist dualismi, mille välistavus on nii-öelda tasakaalus mutuaalse imperatiivsusega. Nimelt peab iga uue maksutõusu puhul jääma sügavalt krüptiliseks, kas selleks on olemas mingi sotsiaalpsühholoogiline vajadus või tehakse seda puhtalt «pulli pärast» (nagu armastab öelda minu andekamaid õpilasi, kultuuriteoreetik Elfriide Lehm). Selline probleemiasetus on tegelikult nii-öelda nagu edasiviiv ja toksilisus on siinkohal üksnes pealispindne, et mitte öelda illusoorne.