Tunne Kelam ⟩ 10. märtsil 1944 taipasin, kuidas mu perekonnal oli vedanud

Tunne Kelam Foto: Eero Vabamägi

Tänavu tähistame juba traditsiooniliselt Tallinna suurpommitamise aastapäeva, seekord 80ndat. Isiklik mälestus sellest püsib siiani, kirjutab Tunne Kelam.

Olin seitsme ja poole aastane, elasime Lilleküla jaama lähedal Päikese tänaval kahekorruselises puitmajas, mil puudus nii tulekaitse kui ka varjend. Aga nii oli lugu paljude sadade Tallinna hoonetega. Tegelikult olime juba enam kui aasta harjunud õhuhäiretega ja pommide langemisega, eriti 1943. aasta jooksul. Kuna häired kordusid üsna tihti, ei võtnud ka meie pere neid eriti tõsiselt. Tavaliselt jäime kööki istuma, sõime õhtust ega vaevunud teiselt korruselt keldrisse laskuma.

Kuid 9. märtsi õhtu algas täiesti teistsuguselt. Algas äkilise raevuka raginaga, mis ei jätnud kahtlust olukorra tõsiduses. Paotasime magamistoa kardinat ning meid pimestas ootamatu valgus – «Stalini jõulupuud» laskusid langevarjudel, paljastades punalennukeile terve õhtuse linna. Meie maja kaheksa korteri elanikud leidsid üksteist kiiresti keldris, mil polnud mingeid varjendi eeliseid, välja arvatud kaitse pommikildude eest.