Vambola Paavo ⟩ Kui alasti me oleme…

Märtsipommitamine Tallinnas Foto: Tallinna linnamuuseum

• Varjendite unarusse jätmine polnud tark tegu.
• Varjumiskohti on raske märgata.
• Varjendid päästsid Tallinnas 1944. aastal tuhandeid inimelusid.

Tallinna märtsipommitamise aastapäeva eel tasub mõelda korralike varjendite rajamisele, leiab ajakirjanik Vambola Paavo.

Ukraina sõda on käinud kaks aastat ja selle jooksul on selgeks saanud, kui olulised on varjendid. Meil leitakse, et need on täppisrelvade ajastul mõttetud ning varjendite rajamine kallis lõbu, ajame läbi kokkuhoidlikumalt. Pommi- või raketirünnakud pole siiani maailmast kadunud. Ukrainlastel olid õnneks nõukogude ajast varjendid, suurlinnades veel metrood, kuhu taevast langeva surma eest peita. Meie oleme täiesti alasti ning peame lootma õnnele ja iseendale.

Varjendite unarusse jätmine paarikümne eelnenud aastaga ei olnud tark otsus. Teema peaks olema pidevalt fookuses, see ei ole koht, kus koonerdada. Tänavu tähistame Tallinna märtsipommitamise kurba aastapäeva. 80 aasta eest hävitas Vene lennuvägi ainsa ööga kümnendiku vanalinnast ning suuri purustusi said Tallinna asumid. Rahvas varjus toona Harju mäe alla Ingeri bastioni käikudesse, kus asus korralik varjend. See päästis palju elusid.

President Konstantin Päts oli tark mees, kui võttis 1930. aastate teisel poolel vastu otsuse rahvakaitse tugevdamisest ning Eestis asuti varjendeid ehitama. Seda tingis toona sõjaohu suurendamine Euroopas. Elu näitaski, et varjendeid läks 1944. aasta märtsiööl vaja. Need päästsid tuhandeid tallinlasi kindlast surmast. Mineviku kogemusest peaksime õppima ja viimane aeg on midagi ette võtta, ajaloost tuleb järeldused teha.

Idast lähtuva rünnaku oht on täna suurem kui varem. Inimelu ei maksa tänases Eestis ikka veel midagi. Õppida tasub hilisemastki ajast. Sõdades üritatakse enamasti maatasa pommitada suuri alasid – olgu näiteks 1990. aastate Jugoslaavia kodusõda või eelmise kümnendi sõjategevus Süürias. Ära ei tohi unustada, et maailmast pole kadunud keemiarelvad, nendegi rünnaku eest tuleb varjuda. Mõtlemisainet on küllaga.

Täna räägime Eestis varjendite asemel varjumiskohtadest, midagi on selles vallas tehtud, ent poolikult. Majaseinale asetatud tilluke sinine kolmnurk oranžil plekktahvlil ei ütle midagi. Seda on raske märgata nii noorel kui ka vanemal inimesel. Tähistus olgu arusaadav.

Võiksime õppida soomlastelt. Naabermaal on üle riigi pea 60 000 varjendit ja neid luuakse juurde.

Balti jaama tunneli juures ilutseb säärane märk, aga tunnel on suletud kella 23st kuni 6ni hommikul. Kui linna peaks tabama öösel raketirünnak, kuhu varjuda? Märgistatud kohad peaksid olema kogu aeg avatud. Praegu jääd rünnaku korral saatuse hoolde. Vaenlane ründab alati ootamatult. Õhuhäire signaale pole meil siiani, kuna vastav hange läks riigil aia taha. Usaldati sinisilmselt tootjat. Me isegi ei tea, millal need sireenid saabuvad ja üles pannakse.

Võiksime õppida soomlastelt. Naabermaal on üle riigi pea 60 000 varjendit ja neid luuakse juurde. Soome rahvaarv on üle viie miljoni ja enam kui nelja miljoni jaoks on varjendid! Soome hoolib oma rahvast ja tagab talle turvatunde. Naabermaal on varjend hoonete juures loomulik osa ja selle kuluga arvestatakse juba ehitamise käigus. Meil pole ühegi suurema kortermaja all varjendit, isegi mitte varjumiskohta. Helsingis on kõigi kaubakeskuste all massiivsed varjendid.

Meil on viimane aeg vastu võtta elanikkonna kaitse seadus, mis näeks ette elamute alla kohustuslike varjendite rajamise. Varjendid peaksid olema osa riigikaitsest, nagu laskemoona ja sõjatehnika soetamine. Meie pöörame kahetsusväärselt pilgu vaid ühele tahule ja unustame inimesed. Märtsipommitamise kurb aastapäev peaks olema viimane häirekell ja panama rohkem mõtlema ajaloos juhtunule ning ärgitama õppima naabrite kogemustest.