Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Juhtkiri: et jätkuks tahet targaks kohtumõistmiseks

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

Seni Eestis pea tundmatust Vene punkbändist on saanud järsku aktiivne teema Eesti sise- ja välispoliitikas. Moskvas Lunastaja Kristuse kirikus Putini-vastase laulu esitanud ja vahi alla võetud ansambli Pussy Riot liikmete toetuseks Von Krahlis toimunud kontsert ning president Toomas Hendrik Ilvese viibimine sellel on tõstatanud küsimuse, kas selline, pea riiklik toetusavaldus huligaanitsenud tütarlastele on kohane. Oma osa pahameelest said ka üheksa riigikogu liiget, kes saatsid kirja Vene riigiduumale, milles nõutakse vangistatud tüdrukute vabastamist.



Peapiiskop Andres Põder võtab kirikus toimunu kokku kui «ründe õigeusu kiriku vastu» ning avaldab hämmastust, et seda õigustasid riigikogu liikmed ja toetas kohalolekuga president.

Näib aga, et seekord on lastud tõde taas paista vaid ühe nurga alt. Arutledes, kas kirikus toimunu on religioossest aspektist lubatav või mitte, on lastud silmist palju olulisem küsimus: küsimus opositsiooni võimalikkusest Venemaal, mis on üha enam sumbumas Putini-liini ideoloogilisse klaasvatti.

Ei saa olla kahtlust, et kirik on püha paik ja selle kasutamine sellisel moel riivab paljude usklike tundeid. Kuulates Vene patriarhi reaktsiooni toimunule, on selge, et tema kurbus on siiras. Pühaduse rikkumise valu on sügavalt religioosne kogemus, ja religioonil on Vene ühiskonnas vaieldamatult oluline koht. Nii oluline, et kirik on saanud Venemaal Kremli-karva värvingu – ja see oli ka üks põhjustest, miks seisukoha esitamiseks just selline paik valiti.

Kuid pahameel religioosse pühaduseteotuse üle ei õigusta punkbändi liikmete karistuse suurust. Teo eest, mis oleks väärinud ehk avalikku hukkamõistu, trahvi või ühiskondlikult kasulikku tööd, on karistus, mis ansambli liikmeid süüdimõistmise korral ähvardab, poliitilise varjundiga: paragrahvi 213, mida «huligaansusparagrahviks» nimetatakse, sisu on «avaliku korra raske rikkumine», mis on seotud poliitilise, ideoloogilise, rassilise, etnilise või usulise vihkamise või vaenu õhutamisega. Karistus selle eest on kuni seitse aastat vanglat. Võrdluseks, isegi pedofiiliaparagrahv näeb Venemaal üldjuhul ette lühemat vangisolemist.

Vene presidendivalimistega kaasnenud rahutused andsid märku, et Putini jalgealune ei ole enam kindel. Kuid erinevalt demokraatlikus ühiskonnas aset leidvast reaktsioonist poliitiku positsiooni nõrgenemisele toob see Venemaal kaasa opositsionääride karmima pitsitamise. Et see just religioosset jõesängi mööda voolama pannakse, võib samuti võimu väljenduseks pidada.

Venemaa kodanikel on rohkem kainet mõistust. «Luud kätte ja tänavaid koristama!» kirjutab üks blogija. «Kõigil on aeg järele mõelda, nii huligaanidel kui ka võimudel ja kirikul. Kas tõesti ei jätku tahet targaks kohtumõistmiseks?» Nii siin- kui sealpool piiri me kõik loodame, et seda jätkub.

Tagasi üles