FOOKUS ⟩ Digitehnoloogia pole koolis pooltki rehkendust lahendanud, rääkimata tervest

Arvutiklass. Foto: Margus Ansu

Mingitel arusaamatutel põhjustel on Eesti hariduse jaoks olulisem säilitada oma kuvand edumeelse digiriigina, aga mitte õpitulemused, mille langemine käsikäes valdkonda saatva digituhinaga on selge juba pikka aega, kirjutab toimetaja Martin Pent.

Vaid natuke rohkem kui aasta pärast kõnerobotite ilmumist laiatarbekasutusse on jõutud otsusele, et nagu igale poole mujalegi on ka koolidesse suure aplombiga saabunud tehisintellekt tulnud selleks, et jääda. Juba kostabki siit ja sealt, et õpetajad peaksid kibekähku end asjaga kurssi viima ning et tegelikult polegi neil muud valikut kui tehisintellektiga kiirkohtinguid tehes sõbraks saada. Julgemad kommentaatorid lisavad, et sellega ei kannata oodata, sest vanamoodi õpetada enam ei saavatki.

Et tehnoloogiline tsivilisatsioon on kunstmõistusest läbi imbunud ja see sealt taanduda ei kavatse (miks peakski?), on ilmne. Aga et ka õpetamises on spontaanselt toimumas revolutsioon ning kõik muutub üleöö, igaveseks ja tundmatuseni – sedavõrd julgete ettekuulutustega tasuks esmalt olla natuke alalhoidlikum. Iial ei või teada, ehk muutubki – vahest koguni sama stsenaariumi järgi, nagu on «vanamoodi õpetamine» ajaloo prügikasti heidetud kõigil eelneval nii umbes paarisajal korral, mil mõne uue moeröögatuse ilmumise järel samasuguseid Hiiobi sõnumeid on kuulutatud.