Nendesse tulemustesse tuleks suhtuda mõõduka optimismiga. Võib uskuda, et positiivsed nihked ühiskonnas on toimunud, neid on Kantar Emori läbi viidud sotsioloogiline küsitlus kindlasti usaldusväärselt tuvastanud (eestlased vs. muust rahvusest vastajad). Alamgruppide (mida on kitsendatud mitme tunnuse abil) tulemuste tõlgendamisega tuleb aga olla ettevaatlikum, kuna kokku on uuringule vastajaid olnud veidi üle 1500.
Kõige ettevaatlikumaks võiks meid muuta aga paralleel tõsielulise naljaga Venemaalt. Mida näitab Vladimir Putini kõrge usaldusprotsent? Mitte niivõrd usaldust Putini vastu, kuivõrd usaldamatust sotsioloogilise küsitleja vastu.
Sotsioloogiast on hästi teada vastajate soov küsitlejale meeldida, vastata nõnda, nagu «oleks korrektne». Ukraina sõja puhkemine ning intensiivistunud Venemaa telepropaganda on kindlasti jätnud oma mõju ka Eesti venekeelsesse kogukonda ja suurendanud polariseerumist.
Üht-teist võib selle kohta järeldada viimaste riigikogu valimiste põhjal, kus teadupärast said kandideerida vaid Eesti kodanikud. Tuletame meelde, et 14 605 kodanikku valisid Eestimaa Ühendatud Vasakparteid, mille ühel liidril Aivo Petersonil on väga selged putinistlikud vaated, lisaks on ta külastanud Venemaa võimude kaasabil Donetskit. Samuti võib meenutada küünalde ja lillede toomist Narva tank-monumendi asukohale pärast selle teisaldamist 2022. aasta augustis.
Veel kord, toodu ei tähenda, et peaksime suhtuma skepsisega väitesse, et lõimumine on Eestis paranenud. See tähendab, et me tegelikult ei tea täpselt, kui palju elab meil Eestis isikuid, keda uuring nimetas «nõrgalt lõimunud aktiivselt kriitilisteks». Nad ei pruugi küsitlusele soovida vastata või siis pole pruukinud anda adekvaatseid vastuseid.