Arvamuste vastasseis seoses punkbändi Pussy Riot ülesastumisega näitlikustab kujukalt, et üks ja sama mõiste, antud juhul «pühadus», võib eri mõttemustritesse haaratult saada sootuks erinevad tähendused. Väga üldiselt võttes on pühadus mingile elunähtusele omistatud väärtus. Antud juhul väärtustavad meie poliitikud ja neile vastanduvad kirikutegelased eri asju.
Andres Põdra ja Meego Remmeli nägemus pühadusest on staatiline: kultuuris on puutumatud kategooriad, mida tuleb kaitsta, olgu selleks siis miljonite usulised tunded (Põder) või sakraalne ruum kiriku ehk siis ka Pika Hermanni tornis lehviva lipu näol (Remmel). Nõnda mõistetuna määratletakse püha seda ümbritsevate piiride kaudu. Mõlemast avaldusest õhkub soov, et just riik kaitseks kiriku puutumatust.
Kirik oli punkpalvuseks muide igati loogiline koht: tasub vaid meeles pidada, et õigeusu palveteenistustel palvetatakse regulaarselt võimukandjate eest. Ärritas muidugi palve vorm ja sisu: puudutati puutumatut ja valitsevale võimukandjale tuletati meelde, et on olemas temast ülem võim (Jumalaema). Mis ongi pungi kui nähtuse olemus – kombata ühiskondlike konventsioonide piire.
Asjaolu, et punk ei pruugi seejuures oma eneseväljendusis olla eriti intelligentne, tuleb ainult kasuks. Rumalusse suhtumise kaudu määratleb ühiskond teist laadi pühadust – sõna- ja eneseväljenduse vabadust. Vabad ühiskonnad kalduvad olema sallivamad kui totalitaarsed ühiskonnad. Triviaalne tõdemus, ent sellegipoolest tõsi.
President Ilves on seda hästi tabanud, kui ta sõnas, et võimu reaktsiooni järgi vaimu kohati provokatiivsetele avaldustele mõistetaksegi ühiskonna vabaduse astet. Ehk teisisõnu: täiskasvanu sallib laste tobedusi ega karista ülemäära.