Kliimaseadus saab olema valdkonnaülene seadus, kus sätestatakse kasvuhoonegaaside vähendamise sihttasemed ja üldised põhimõtted, mis toetavad eesmärkide saavutamist. Seadus ise saab seega olema pigem lühike ja raami loov ning fookus on suuresti sellel, kuidas soodustada keskkonnasõbralikumate alternatiivide kasutuselevõttu ning tööstuse ja ettevõtete üleminekut vähem energiat ja ressursse vajavatele alternatiividele.
Kliimaseaduse loomisel on oluline, et oleksime ühiselt läbi arutanud, milliseid investeeringuid või otsuseid oleks mõistlik teha, selleks et just iga sektori ja piirkonna vajadused oleksid kaetud. Töörühmad on pakkunud kliimaministeeriumile igas valdkonnas välja kümneid ettepanekuid, mis aitaksid eesmärkideni jõuda.
Üks ettepanek tekitas hiljuti segaduse, kui Postimees kirjutas, et kliimaministeerium plaanib piirata kasutatud autode sissevedu. Juhin tähelepanu, et see on vaid üks ministeeriumile esitatud ettepanekutest, mida muude ettepanekute hulgas kaalutakse ja arutatakse.
Kõikide laekunud ettepanekute hulgast valivad töörühmad välja kõige suurema potentsiaaliga ettepanekud, mis liiguvad edasi analüüsimisele – hinnatakse nii nende heite vähendamise mõju, kui ka tehakse sotsiaalmajanduslikud analüüsid, hinnatakse mõju teistele valdkondadele jne. Mõju hinnates saab välja valida need ettepanekud, mille elluviimine on kõige mõistlikum.
Seaduse põhiteksti üksikasjalikke investeeringuid ja otsuseid aga kirja ei panda, vaid need lisatakse seaduse seletuskirja, et väljatoodud sihttasemed ei jääks üksnes abstraktseteks ideedeks. Seletuskirjas toodud meetmeid võib võtta soovituslike, kõige suurema potentsiaaliga võimalustena.
Ilmselt tuleb muuta ka teisi seadusi