GARRI RAAGMAA ⟩ Viieteist ja viie minuti linnad

Võru linna keskväljak. Foto: Arvo Meeks

Suurlinnade transpordi- ja parkimispiiranguid ei peaks sama malliga rakendama väikelinnades, kus ruumi küll. Samas annab mõlemas kujundada atraktiivset ja hubast, inimeste suhtlust soosivat linnakeskkonda, kirjutab kolumnist Garri Raagmaa.

Oli aeg, mil arvati, et auto lahendab inimeste mobiilsuse. Et ehita aga teed ja tänavad laiemaks ja küll nad end ära liigutavad. New Yorgis, Rios ja teistes metropolides oli see halb mõte, sest isegi pühapäeva pärastlõunal on seal pidev ummik, rääkimata tipptundidest. Asfaldimassi ja liiklussaastaga keerati kihva ka linnakeskkond, mis peletas nõudlikuma ja jõukama rahva veelgi kaugemale suburbiasse, lisades omakorda segregatsiooni ja liikluskaost.

Nii on rida suurlinnu pöördunud tagasi trammi ja rongi usku, sest rööbastranspordi võime inimesi liigutada on pööraselt suurem. Üks nelja vaguniga porgand võib vedada sama palju inimesi kui 200–250 autot ja CAF-tramm sama palju kui 150–200 autot. Kui ruumi vähe ja maa kallis, et tasu seda asfaldi alla matta. Strasbourg näiteks avas oma 1960. aastail suletud trammiliinid taas 1994. aastal. Soodustada saab kergliiklust, ennekõike jalgrattaid. Hollandis ja Taanis on ratturid juba aastakümneid linnaliikluses põhitegijad. Ka Eesti rattakultuur areneb: rajatakse teid ja korraldatakse ringlust. Kiiresti levivad tõuksid peaks muutma linnaliikluse veelgi dünaamilisemaks. Paraku on meil aga talved veel alles.