/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2008/12/30/110975t1h04b3.jpg)
Juhtkiri: riik versus kirik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Isegi Nõukogude kord ei söandanud kirikuid sulgeda. Kirikurahva kiusamiseks kasutasid kommunistid õelaid, kuid juriidiliselt korrektseid kavalusi. Üheks selliseks võtteks oli koguduste suhtes tavaklientidest mitu korda kõrgema elektritariifi rakendamine vastavalt kirikuhoone mahukuupmeetritele.
«Toona oli vähemalt teada, et see tuli vaenlase käest,» ohkab üks kirikuõpetaja peaaegu nostalgiliselt. Paraku näib Eesti Vabariik selles osas kõndivat Nõukogude riigi jälgedes, nõudes teatud ruutmeetrite arvust suurema põrandapinnaga kirikutelt tulekahjualarmsüsteemi, mille maksumus ületab tüüpiliste maakoguduste aastaeelarveid mitmekordselt. Kirik olevat avalik asutus nagu restoran, bensiinijaam või lennujaam.
Kahtlemata oleks tore, kui iga maakirikut kaitseks moodne elektroonika. Kuid tänases majandusolukorras tuleb hakata ümber hindama jõukal perioodil kehtestatud kohati utoopilisi euronorme. Kui riik ei suuda kultuuriväärtuslikke hoonete kaitsmisele ise õlga alla panna (ja nähtavasti ei suuda), siis tuleb lõpetada ka trahvikviitungite lehvitamine.