KAIRE UUSEN ⟩ Eestis on eestlase jaoks rõõmu väheks jäänud

24. veebruaril Tartus vabadussõja mälestussamba Kalevipoeg juures. Foto: Kristjan Teedema

Mitmed õpetajad on saladuskatte all öelnud, et lapsed ei huvitu eriti Eesti minevikust, eesti keele käekäigust ega samastu mingil moel Tammsaare või Lutsu-lugudega, mille najal oleme kogu viimase sajandi oma vaimu püsti hoidnud. Skandinaavias on aga vastu meie ootusi käimas vastupidine protsess, kirjutab kolumnist Kaire Uusen.

 

 

Joosep Toots ei huvita enam kedagi, aga asemele pole ka midagi tulnud.

Teisalt ei ole see üllatav, sest eesti keelt ja kultuuri hindame peamiselt pidupäevakõnedes, tegelikus elus vaatame paljule läbi sõrmede. Maailmas on ju vähe riike peale Eesti, kus saab hakkama ka riigikeeleta. Praegune aeg ei soosi ka rahvuse rõhutamist, isegi ülikoolides soovitatakse Eesti-teemalisi uurimistöid teha pigem kas integratsioonist või mingist teisest-kolmandast, nt Eesti elaniku kui tarbija või patsiendi vaatest.