JUHTKIRI ⟩ Lahkusin, kui seltskond palmi saagis*

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Kindralmajor Veiko-Vello Palmi tegevteenistusest lahkumine ei ole hea uudis.
• Kaitseväel tuleb lasta teha tööd ning teda igati toetada.
• Poliitikud peavad seisma selle eest, et kaitsevõime lüngad saavad täidetud.

Neljapäeval jõudis avalikkusesse teade, et diviisi ülem ja kaitseväe juhataja asetäitjana töötanud kindralmajor Veiko-Vello Palm esitas kaitseväe juhatajale Martin Heremile avalduse tegevteenistusest lahkumiseks, mille kaitseväe juhataja ka rahuldas. 29. märts jääb Veiko-Vello Palmi viimaseks tööpäevaks.

See ei ole hea uudis ja erakordselt halb on selle ajastus. Nagu Postimees on varem kirjutanud, vallandusid uue kaitseväe juhataja leidmisel kabinetiintriigid. Kindralmajor Veiko-Vello Palmi oli nähtud juba mõnda aega Martin Heremi töö jätkajana. Riigikogu riigikaitsekomisjon soovis ootamatult siiski teist kandidaati ning ehkki midagi pole ette heita uuele kaitseväe juhatajale Andrus Merilole, jäi tema valimise protsessis kõlama justnimelt sama mõte, et talle pole midagi ette heita, tegemist on kõigile sobiva kompromisskandidaadiga.

Järelikult, üht-teist oli Veiko-Vello Palmile ette heita, ning mõndagi neist etteheidetest lekkis ka üldsusesse. Peale kindralmajori tagasiastumisavaldust ütles kaitseväe juhataja Martin Herem intervjuus ERRile selgesõnaliselt, et eruohvitserid ja poliitikud on Palmi alusetult halvustanud. Võib nõustuda ka teise Heremi väitega, et Palm on teinud kaitseväes väga head karjääri ja järelikult pole tal peale kaitseväe juhataja positsiooni sulgumist enam kuhugi edasi liikuda, tal pole tulevikuperspektiivi.

Kordame, et Eesti kaitseväe kahe tipu peaaegu üheaegne lahkumine on halb uudis halval ajal. Mehed olid kaua õppinud, pädevad ja võimekad ning näitasid oma töös tulemusi. See, et nende näod mõnele poliitikule (või ka erusõjaväelasele) ei meeldi, ei ole piisav põhjus talentide raiskamiseks, sest neid pole lademeis.

Praegu on Eesti olukorras, kus kaitseväel tuleb lasta teha tööd, poliitilised kabinetiintriigid ei tule asjale kuidagi kasuks.

Peame mõtlema hetkeks ka konteksti üle. Ukrainas algas juba kolmas sõja-aasta. Meie kaitseväel on mitmesuguseid võimekuselünki, mille täitmisega Martin Herem ja Veiko-Vello Palm tegelesid. Kui välised ohud tugevnevad ja sisemisi nõrkusi pole veel likvideeritud, suureneb tõenäosus riskide realiseerumiseks, võib öelda iga SWOT-analüüsiga kokku puutunu. (Tegemist on analüüsiga, mis vaatleb tugevusi, nõrkusi, võimalusi ja ohte.)

Praegu on Eesti olukorras, kus kaitseväel tuleb lasta teha tööd ning teda igati toetada. Poliitilised kabinetiintriigid ei tule asjale kuidagi kasuks. Ometi on kahju sündinud ja pole näha, kuidas seda võiks heastada. (Mis veel kord ei tähenda, et Merilo oleks kaitseväe uue juhatajana kehv mees.) Poliitikud peaksid kaitseväe igapäevasest lehmakauplemisest kõrvale jätma ning seisma ühiselt selle eest, et meie kaitsevõime lüngad saaksid kibekiiresti täidetud – kui vaja, siis riigikaitselaenu abi. Kibekiire tähendab hangete maailmas kahte-kolme aastat.

Naljaga pooleks võib öelda, et meie viimasel ajal räägitud reservarmee on saanud head täiendust tublide juhtide näol. Muidugi saab igaüks aru, et tegelikkus ei ole üldse naljakas.

*tsitaat Olaf Kopvillemi laulust