LOODUSFOTO ⟩ Hülgepojad ei vaja päästmist

See portree hallhülge pojast on tehtud pika teleobjektiiviga paarikümne meetri kauguselt, lähemale minek ei ole hea mõte. Foto: Rein Kuresoo

Veebruaris sünnivad meie hüljestel pojad. Kui talv on olnud külm ja merel on jääd veel piisavalt, sünnitavad nii viiger- kui hallhülged jääle. 

Kui jääd napib, toovad hallhülged pojad ilmale laidudel või hädaga ka rannas, viigrid seevastu otsivad jonnakalt viimast jääd – olgu seda siis kuitahes vähe. Õieti peaksid väiksemate ja haavatavamate viigrite sünnitusmajad paiknema lausjääl lumekoobastes, aga selline luksus ei lange neile Läänemerel juba aastakümneid osaks kaugeltki mitte igal kevadel.

Ehkki sel kevadel ei pea jää puudumise pärast muretsema, võivad tormid ka tänavu jääpangad purustada ja hülgelapsed randa pillutada. Hallhüljes imetab poegi vähemalt kolm, viigerhüljes viis nädalat. Hülge piim on eriti rammus – selles on rasva enam kui lõssi – ning hülgepojad võtavad seda juues iga päev kaalus juurde kilo ja enamgi. Kui hülgepoegade kollakas beebikarv on vahetunud veekindla kasuka vastu, lõpetab hülgeema nende imetamise, pojad lähevad merre ja alustavad iseseisvat elu.